Reede ennelõunal oli Viljandi maavalitsuse hoone ette kogunenud ligi 80 jalgratturit. Ees ootas kahepäevane retk, mille kestel läbiti üle 200 kilomeetri.
Ohutu rattasõidu propageerijad trotsisid liikluses varitsevaid ohte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üsna ärevad ratturid ootasid kannatamatult ametnike kõnede lõppu, et teele asuda. Enne starti tuletati osalejatele aga meelde, kuidas kolonnis sõita. Näiteks pidurdades tuli hüüda: «Pidur!», et tagant tulija teaks hoogu maha võtta.
Kole statistika
Retke «Tahan sõita ohutult» korraldasid Eesti Post, politsei- ja piirivalveamet, Falck Autoabi, Coca-Cola Hellenic ja Regio 12. korda, et pöörata tähelepanu rattasõidu ohutusele. Ratturite seas oli eri ametite esindajaid kõikvõimalikest osakondadest: finantsist ja turundusest, personali- ning pressiosakonnast, aga leidus ka tootmisjuhte, projektikirjutajaid ja piiriametnikke.
Inimesed olid sõbralikud, rõõmsameelsed ning üldjuhul eestlaslikult sarkastilise huumorimeelega. Täpselt samamoodi on liikluses: sealgi leidub eri tausta ja soovidega inimesi ning hukkudes saavad nad statistikaks ainult võõraste silmis.
Et inimesed üritavad elada tervislikult ja kasutada loodust säästvaid liikumisviise, kohtab üha enam jalgrattureid ning nende ohutus on seega iga aastaga üha aktuaalsem teema.
Mullu registreeriti 185 inimkannatanuga liiklusõnnetust, milles osales jalgrattur. See näitaja on veidi väiksem varasema kümne aasta keskmisest. Olukord on siiski murettekitav, sest mullu kaotas õnnetustes elu 13 ja vigastusi sai 167 jalgratturit.
Kaheteistkümne aasta jooksul on maanteeameti andmete kohaselt liikluses elu jätnud 166 jalgratturit. Möödunud aastal sai surma neli jalgratturit rohkem kui aasta varem.
Tänavu on eilsete andmete järgi hukkunud neli ja vigastada saanud 57 ratturit ehk veidi vähem kui mullu. 30. juuniks oli politsei Eestis registreerinud 83 jalgratturiga liiklusõnnetust, kuid pole andmeid nende õnnetuste kohta, kus keegi viga ei saa või mille osalised jõuavad süü põhjustaja osas kokkuleppele.
Kolonn kujundati nii, et lapsed ja aeglasemad ratturid sõitsid eespool, et neid ei segaks lõõtsaefekt: esimeste pidurdamine ja hoo lisamine mõjuvad tagumistele mitmekordselt. Kui keegi tahtis peatuda, pidi ta võtma tee äärde, et ei jääks tagant tulijatele ette. Tema taga sõitja pidi tekkiva augu kinni katma ja sedasi hoidma kolonni ühtsust. Niimoodi sõites tekitasid ratturid umbes sajameetrise ussi, millele järgnesid hooldust pakkuvad autod.
Politsei- ja piirivalveameti piirivalveosakonna arendusbüroo analüüsitalitluse juhtivametniku Kalle Kaljuste hinnangul on inimeste kolonnis sõitmise oskus aastatega paranenud, kuid on veel arenguruumi.
Jalgratturid püüdsid paratamatult autojuhtide tähelepanu. Linnast välja suundudes tekitas säärane rühm pealtvaatajates imestust.
Rattaretkele kaasatakse igal aastal lapsi, sellel aastal oli neid kuus. Regio tootmisjuhi Merle Annovi arvates on väga tähtis, et lapsed üritusel kaasa lööksid, sest nemad on põhilised kiivrikandmise kombe levitajad. Tänu sellele, et kiivreid müüakse toidupoodides ja supermarketites, on aastatega ka nende kasutajaid järjest rohkem. «Näiteks Tõrva abilinnapea pidi rattaretke pärast kiivri ostma,» sõnas Annov.
Autojuhid ei tunne märke
Kui ratturid jõudsid linnast välja ning politseieskordi valvas silm neid enam ei jälginud, sai selgeks, kui ohtlik on jalgratturil liikluses. Nii mõnigi juht ei jätnud vastu tulevat vilkuritega politseisõidukit nähes autot seisma, vaid pidi ikka edasi rühkima.
Autojuhid, kes pimedaid tõuse ja kurve trotsides alustasid suurest rühmast möödasõitu, tegid tavalisest viisakast jalgrattasõidust ekstreemspordi. Mõni neist surus end möödasõidul kolonnile võimalikult lähedale, et lasta mööda vastu tulevat autot, mis ei suvatsenudki hoogu maha võtta. Näib, et Eesti liikluses ellu jäämiseks on vaja ohtrasti õnne.
Merle Annov, kes on rattaretkest osa võtnud kaheksa aastat, arvab, et liiklus on muutunud siiski viisakamaks, sest ohtlike möödasõitude ja signaalitamiste arv on vähenenud.
«Juhid ei tunne käemärke,» nentis Annov ja selgitas, et kui kolonni juhtiv sõitja viipab vastu tulevale autole, et too hoogu maha võtaks, ei paista juht seda mõistvat. Kalle Kaljuste hinnangul oli Lätis olukord parem kui Eestis, sest seal ei kihutata kolonnist nii tihti mööda nagu meil.
Kuigi retk oli väga hästi planeeritud ja korraldatud, tekkis ootamatuid pöördeid. Paistu jõudes selgus, et seal toimub Eesti meistrivõistluste mitmepäevasõidu etapp. Retkelised ootasid ligi pool tundi ning otsustasid siis Holstresse sõita üle heinamaa. See huvitav muudatus tõi maanteesõitu kenakest vaheldust ning garanteeris terveks päevaks hea tuju.
«Meelde jäi retke inimlik pool,» tõi Kalle Kaljuste välja. Väsinud väntajad said vahepeal puhata, pannes ratta treilerile ning sõites bussiga kaasa.
Mustlas käidi Tarvastu koduloo- ja Mustla tuletõrjemuusemis ning Ants Mändmets rääkis huvitavamaid detaile selle kandi ajaloost. Samal ajal oli kohalikel võimalik lasta oma ratta seisukorda ja turvalisust kontrollida.
Lühikese pausi järel sõideti Soele, kus osaühingu Karpo tegevjuht Kalev Nurk võõrustas retkelisi oma 800-pealises lehmafarmis. Võis uudistada vasikaid ning näha, kuidas käib lehmalüps.
Nautisid päeva
Pärast järgmist peatuspaika Suislepas viis rada edasi Valgamaale. Tee kõrval oli palju toonekurgi, kes maandusid heinamaale konni kugistama või siis tõusid sealt täis kõhuga. Oli näha vanu hooneid, kust aeg on röövinud inimesed ning kaotanud katused.
Ratturitele pöörasid tähelepanu vähesed külakoerad — küllap oli ilm liiga palav, et end liigutada.
Pikem peatus tehti Põdrala vallas Pikasillas. Sealt õnnestus hankida kord kvartalis ilmuv «Põdrala Teataja», milles Riidaja põhikooli õpilased rääkisid Ugalas nähtud muusikalist «Inetu» saadud emotsioonidest.
Kurvaks tegid kaks eluheidikut, kes nautisid poe ees päeva, seltsiks mitmeliitrised pudelid.
Helme ordulinnuse varemetes tutvustasid Helme vallavanem ja Tõrva abilinnapea kohalikke vaatamisväärsusi ning sõitsid isegi mõnda aega retkega kaasa.
Õhtuks jõudsid ratturid Valka ning järgmisel päeval suundusid Läti kaudu tagasi Viljandimaale Mõisakülla.
Mõisakülas tervitasid rattureid linnapea Ervin Tamberg ning mitukümmend huvilist. Merle Annovi sõnul olid inimesed seal väga huvitatud ratta korrasolekust: rattaid õlitati ning neile pandi helkureid.
Enne retke lõpp-punkti Vango puhketalus Saarde vallas Pärnumaal läbiti Kilingi-Nõmme, kus retkelistele elas kaasa muusikafestivali «Schilling» publik. Retkest jäid suurepärased mälestused ning vähese ettenägelikkuse tõttu tugevad päikesepõletused.
ARVAMUS
INDREK RAIG,
Eesti Posti personali projektijuht
Rattaretk on olnud viie toreda Eesti ettevõtte koostöö tulemus, millega oleme juba 12 aastat juhtinud tähelepanu ohutult rattaga liiklemisele. Nende aastatega on Eestis kahjuks hukkunud 166 jalgratturit. Loodame, et niisugused tänuväärsed üritused aitavad kaasa, et see arv suureneks.
Tänavune rattaretk pakkus sõidurõõmu 80 ratturile ning lisaks südantliigutavaid hetki. Oli ülimalt tore näha pisikese Mõisaküla laste siirast rõõmu uue kiivri, kaelapaela või liiklusohutuse lauamängu üle. Koostöös maanteeametiga jagasime ka sel retkel oma ratast kontrollima tulnud lastele kiivreid, rattavarustust ja muud, et ohutu liiklemise sõnum jõuks kaugemale.