Keda paeluvad lennukid — kas siis elusuuruses või mudelitena — võiks võtta suvel ette teekonna Tartu lähedal asuvasse lennundusmuuseumi.
Pisikesest mudelist elusuuruses lennukini
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba aegade hämarusest on inimesed tahtnud linnu kombel lennata. Kes meist ei oleks kuulnud kreeka mütoloogiast pärit Ikarose lennu ja allakukkumise lugu või näinud eelmise sajandi algul vändatud filmi «Sergei Utotškini lendamine Tartu kohal».
Millega lennati aga lähiminevikus, sellega saab tutvuda Haaslava vallas Langel asuvas Eesti lennundusmuuseumis.
Ülevaade lennukikandjast
Kohale saab nii auto, bussi kui rongiga. Muuseumi pole võimalik mitte märgata, sest tulijaid tervitab juba kaugelt mäeserval seisev Nõukogude lennuk TU-134A.
Pole vist tarvis märkida, et õllekappasid ja pastapliiatseid on tunduvalt lihtsam koguda kui lennukeid — nood maksavad palju rohkem ja võtavad ka omajagu ruumi. Et muuseumi näol on tegemist eraettevõttega, tuleb tunnistada, et selle omanik Mati Meos on teinud ära suure töö.
Esimest eksponaati, reisilennukit TU-134A saab kaeda nii seest kui väljast.
Sellal kui lennukiga lähemalt tutvun, ei julge üks teine huviline selle trapist kaugemale astuda. «Mulle tuleb juba siin hirm peale. Kuidas nad veel lennata said?» kommenteerib ta.
Kui omal ajal sama marki raudlinnuga Tallinnast Sverdlovskisse läksin, ei tulnud allakukkumine mõttessegi.
Edasi liikudes ei näe enda üllatuseks esimeses angaaris mitte lennukeid, vaid hoopis kaht suurt laevamudelit. Seos lennukitega on tegelikult olemas, need on Ameerika sõjaväe lennukikandjad. Neil platseeruvaid lennukeid ja helikoptereid vaadates saab merelennuväest päris hea ettekujutuse.
Kahekordse muuseumihoone mõlemad korrused on täis lennukimudeleid. Neid pisikesi koopiaid on igast ajastust: eelmise sajandi algusest tänapäevani välja. Väga hea väljapanek, mis paneb nii mõnelgi väikesel, aga miks mitte ka suurel silmad särama. Kindlasti meenub praegustele neljakümnestele, kuidas nad nõukogude ajal koos isaga lennukite plastmudeleid kokku liimisid.
Kui aga tahta näha päris lennukeid, tuleb minna majast välja angaaridesse. Ühes neist on kaks simulaatorit. Esimeses neist on võimalik ise lennata ja vaenlasele tuld anda, teises aga lennukikandjalt õhku tõusta ja maanduda.
Minul jäid need kahjuks proovimata, sest piletimüüja sõnul saab neid katsetada vaid siis, kui omanik on kohal. Ta lubas siiski, et suve jooksul leitakse inimene, kes oleks pidevalt kohal, ning siis saab atraktsiooni igal ajal kasutada. Huvilistel on kindlam enne kohaleminekut selle kohta uurida.
Hävitajast «moosiriiulini»
Enne päris lennukite juurde suundumist teen tutvust sellega, mis neid õhus hoiab. Nimelt saab ühes angaaris näha läbilõikeid lennukimootoritest — tehnikahuvilistele kindlasti põnev vaatepilt.
Ei ole mõtet lugeda üles kõiki muuseumis eksponeeritavaid päris lennukeid. Põnevust peaks jätkuma, sest neid on nii Venemaalt, USA-st, Rootsist kui teistest maadest. Osa eksponaate on saadud kingituseks Eestist.
Need ei ole siin valmistatud, küll aga kasutusel olnud. Näiteks helikopteri MI-8 on andnud piirivalve lennusalk.
Lähemat tutvust võimaldavad paraku vaid reisilennukid ja seda mõistetavatel põhjustel. Hävitajatesse ja pommitajatesse külastajad lihtsalt ei mahu. Lendurite kohad nägemata ei jää, sest nende kitsaid töötingimusi saab uurida redelist üles ronides.
Ümber lennukite kõndides saab teada nii mõndagi huvitavat. Näiteks on neil kirjas, mis millise luugi taga asub või mida seal tehakse.
Lisaks jutu alguses mainitud TU-134A-le, mis oli varem Eesti lennukompanii käsutuses, saab ennast reisijana tunda veel reisilennukites JAK-40 ja AN-2. Neist viimane, lätlaste oma on rahvasuus tuntud ka «moosiriiuli» nime all.
JAK-is näeb, kuidas reisijad on esimesse ja teise klassi jagatud. Esimeses klassis saab istuda lahedalt vastastikku, teises on inimesed aga paigutatud tihedalt üksteise kõrvale.
Eesti lennuajalugu pole
On näha, et muuseumi loomine alles käib.
Nii mõnegi lennuki juurde on jõutud paigutada korralik infostend, osa puhul tuleb aga piirduda sissepääsu juurest ostetud infovoldiku teabega.
Ettetellimisel on võimalik kasutada giiditeenust. Seda soovitan eelkõige suuremale seltskonnale, omapead olles on mugavam üksi lennukite vahel jalutada.
Kuigi lennukiga sõitu kohapeal proovida ei saa, on võimalik maapinnast veidi kõrgemale tõusta vaatetorni ronides. Selle tipust avaneb ümbritsevale kordumatu pilt. Tartu poolt paistavad Soinaste telemast ja ringtee ääres asuvad kortermajad. Ülenurme tundub olevat päris lähedal. Lisaks mäed ja orud.
Lõpetuseks võin öelda, et muuseumis käik tasus ennast ära. Sain teadmisi, mida maa pealt taevas kulgevaid lennukeid vaadates ei saa.
Kui aga tuua võrdlus paljude teiste muuseumidega, kus olen Eestis käinud, oli rohkete eksponaatide kõrval vähe infot.
Kahjuks polnud üldse tutvustatud Eesti lennuajalugu — on ju ka Viljandi lennukitehasel selles oma tagasihoidlik koht.
Et tänapäevased muuseumid muutuvad üha interaktiivsemaks, ootasin rohkem ka sedalaadi võimalusi. Näiteks Tartu lennukolledžis õpetatakse simulaatori abil lennukiga lendama. Oleks ju mõnus istuda arvuti taha ja vaadata enda ees lahti rulluvat Tallinna lennujaama maandumisrada. Jah, tahaks lennata!