Põhjalik kalkulatsioon kaitseb ülekulu eest

Vana maja renoveerides võib maha võetud krohvi alt tulla välja ebameeldivaid üllatusi, mis tõstavad töö hinda. Foto: Gert Kiiler / Sakala

Artikkel ilmus 10. juuli «Sakala» paberväljaandes
 

Tihtipeale öeldakse, et kui hakatakse koostama ehituse eelarvet, tuleb saadud summale kolmandik otsa liita — nii saab teada objekti lõpliku maksumuse.

Ehitusega tegeleva osaühingu Stone House juhataja Rivo Haljaste ei arva, et asi on nii hull, kuid tunnistab, et planeeritust odavamalt saavad objektid valmis harva.

«Selleks, et tellijale ootamatusi vältida, peab pakkumise tegema detailselt, tuues kõik kulutused selgelt välja,» rääkis Haljaste oma kogemustest.

Tema sõnul on tänapäeval võimalik ehituse maksumus ja materjali kogus võrdlemisi täpselt välja arvestada. Sageli teeb suure osa tööst ära arhitekt, kes paneb projekti kirja vajaminevad materjalid ja nende kogused.

Vana maja peidetud vead

Rivo Haljaste tõdemust mööda on suur vahe, kas ehitatakse uut maja või renoveeritakse vana. «Uuega on asi palju lihtsam ja ootamatused näitavad pigem tegija ebaprofessionaalsust. Vana maja võib pakkuda üllatusi, mida pealiskaudsel vaatamisel ei pruugi märgata, kuigi võib aimata,» nentis ta.

Peamiselt peab vana maja puhul arvestama mädanikuga, mis peidab ennast vahel näiteks krohvi all. Katust vahetades võib töö käigus selguda, et ka talad vajavad vahetamist. «Seepärast tulebki lepingus täpselt kirja panna, mida hind hõlmab, ja ka see, et ootamatustest tingitud lisakulutuste katmises lepitakse hiljem omavahel kokku,» lisas Haljaste.

Kui firmalt teenust tellides pannakse kulutused detailselt lepingusse kirja, siis omapead ehitades peab eelarvet planeerides meeles pidama, et kõik ei pruugi kohe pähe tulla. Võrdlemisi lihtne on välja arvutada puidu või tsemendi kogust ja kivide arvu. Aga see, kui palju maksavad näiteks puitkonstruktsiooni kooshoidmiseks vajalikud kruvid ja kandurid, mida kulub päris palju, võib jääda kahe silma vahele.

Samuti peab isepäi või sõpradega tegutsedes arvestama, et nii mõnegi töö tegemiseks tuleb vahend laenutada rendifirmast — seegi on lisakulu, mis firma hinnapakkumises on tavaliselt sees.

Kulutusi, mille eest ei valmi midagi silmaga nähtavat, on veelgi. Juba ehituse algul tuleb tasuda võimalikud riigilõivud ning vana maja renoveerides pole tühine ka prügiveo maksumus. Eakat hoonet ümber ehitades oleks mõistlik uuendada ka elektrisüsteemi, aga sellelegi ei pruugita kohe mõelda.

Hakates muretsema uut põranda- või laekatet, tuleks uurida, millist töötlemist see vajab ja kui palju see kõik maksma läheb. Olenevalt materjalist võib siingi peidus olla hinnaüllatusi.

Siseviimistlus tõstab hinda

Kui majaomanik otsustab kindlalt, et ei kasuta firma teenust, soovitab Rivo Haljaste ikkagi leida inimese, kes tehtut kontrolliks. Muidu nokitseb igaüks omaette ja kui midagi viltu läheb, ei vastuta keegi. Eriti keeruline on olukord siis, kui tellija pole ehituse alal kuigi pädev. «Võib muidugi palgata järelevaataja, kes hoiab silma peal, et kõik tehtaks projekti järgi,» lisas ta.

Kui vana maja renoveerimise käigus tuleb ette ootamatuid töid, ei pruugi suurimaks kuluallikaks olla materjal — see võib maksta suhteliselt vähe — vaid hoopis tööjõud. See sõltub muidugi probleemi keerukusest.

Haljaste hinnangul on kliendile kasulikum, kui ta lepib ehitajaga kokku tüki-, mitte päevatasus. Siis ei hakata tööga venitama.

«Minu kogemuste järgi läheb enamik ehitusi kallimaks just siseviimistluse faasis,» tõdes Rivo Haljaste. Nimelt hakatakse maja valmides heitma silma järjest kallimatele ja kvaliteetsematele materjalidele. «Mõeldakse, et kui juba teha, siis korralikult, ja ostetakse näiteks Hiina sanitaartehnika asemel korralikum või valitakse kvaliteetsem põrandakattematerjal,» kirjeldas ta. Haljaste meelest on see tulevikku vaadates mõistlik käitumine, kui vaid rahakott võimaldab.

Kindlasti peab omapäi tegutseja meeles pidama, et tehtud tööl pole juriidilist garantiid, tuleb vaid uskuda töötegijate kvaliteeti.