Suure-Jaani muusikafestival tõi lisaks muusikainimestele kohvikusse Arturi Juures publikuga kohtuma Heino Kiige.
Pool sajandit vastaline
30. juuni 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
85-aastane kadestusväärselt heas vormis kirjanik rääkis oma elust ja praegusest tööst. Kaheksa kuud kulub järjekordse mälestusteraamatu kirjutamiseks. Maikuus, kui raamat on trükist ilmunud, algab neli kuud tööd omaloodud dendropargis. See aitab järgmisel kirjutamisperioodil vormis olla.
Juhus päästis
Heino Kiik on ülimalt produktiivne kirjamees. Vähemalt kaks tema romaani — «Tondiöömaja» ja «Maria Siberimaal» — on kaaluka sisuga. Noortele, kes teavad üha vähem Eesti lähiajaloost, piisab nende lugemisest, et saada ettekujutus kolhooside algusaastatest ja küüditamistest.
Kuigi kohtumist reklaamides kuulutati välja, et Heino Kiik on olnud üks esimesi Suure-Jaani sovhoosi direktoreid, sellest ajast midagi eriti põnevat kuulda ei saanud. Vahest ainult lugu, kuidas üks suure talu perenaine tänutundest, et ta sovhoosi võeti, sõstrapõõsa alt veinipudeli välja kaevas ja sovhoosi asjamehi kostitas — sel lihtsal põhjusel, et kolhoosnikuks hakkamine oleks olnud veelgi hullem.
Heino Kiik oli juhuslikult kodust ära, kui ta ema, vanaema ja noorem vend küüditati. Isa suri Uuralites 1947. aastal, nii et armastust kommunistide vastu ei saa temalt kuidagi oodata. On omamoodi ime või eksitus, et groteskset kolhoosielu kujutav «Tondiöömaja» romaanivõistluse võitis ja lõpuks ka ära trükiti.
Okupatsiooniaegses «Eesti kirjanduse ajaloos» pole Heino Kiigele pühendatud just palju ruumi; põhiliselt on juttu agronoomidiplomiga autori «Maailma viljadest» (mida üks Suure-Jaani kohtumisel olnu nimetas Kiige kõige tugevamaks teoseks) ja lastele mõeldud aiaraamatutest, millele annavad suure lisaväärtuse Edgar Valteri illustratsioonid.
Kindlasti oli möödavaatamise põhjus autori ideoloogiline sobimatus. Juhan Smuul, tollane suur autoriteet ja kirjandusideoloog, on maininud Heino Kiige «Tondiöömaja» kui vajaliku sotsiaalkriitilisuse näidet. Nõnda pääses sellegi teose nimi kavalalt tsiteerides akadeemilise kirjandusajaloo kaante vahele.
Oluline teos
Autorile oli see teos väga oluline. Kohtumisel tundus kohati, et ta mõõtiski aega «Tondiöömajaga» — asjad juhtusid selle raamatu kirjutamise ajal ja enne või pärast ilmumist.
Pikka aega Heino Kiige teoseid ei avaldatud, sest punasele reele ta ei istunud. Kirjanik ise on öelnud, et kogu nõukogude aja oli ta revolutsionäär.
Kui Kiigelt päriti kolme kaaskirjaniku — Juhan Smuuli, Vladimir Beekmani ja Egon Ranneti — kohta, ütles ta, et nad kõik olid punased, aga erinevad isiksused.
Smuul oli Heino Kiige sõnul väga hea inimene. «Tema huumorimeel oli suurepärane. Kahju oli teda rääkimas kuulda, teades, et see ei lähe kirja. Puhas ande raiskamine!»
Beekman oli pikka aega kirjanike liidu juht, püüdlik nõukogude ametnik. Tema suur teene oli aga kirjanikele Rootsi—Norra reisi organiseerimine.
Rannet oli omaette nähtus, mis kuulus psühhiaatria valdkonda. «Me ei võtnud teda tõsiselt ega pidanud kirjanikuks,» tõdes Kiik.
Veel mainis kõneleja oma huvitavaid kohtumisi. «Lutsu nägin Tartu peal ja Artur Kappi siin.»
3. septembril 1939. aastal oli tema nende koolipoiste hulgas, kellel president Konstantin Päts maakonnavisiidi ajal kätt surus. «Tema käsi oli pehme. Meile tundus see imelik, sest maameeste käed on tugevad.»
Suur lugeja on Heino Kiik oma sõnul olnud lapsest saati. Eriti sügavat muljet avaldasid talle Friedebert Tuglase reisikirjad, see, kuidas Eesti kunstnikud Pariisis kuulsas Mesipuus elasid ja nälgisid.
«Olin karjas, pikutasin, vaatasin pilvi ja unistasin: «Saaks ka Pariisi, saaks Mesipuusse nälgima!» Silm läks kinni ja loomad jooksid naabri vilja.»
Üks pilk
Kohtumise ajal istus esireas kauni hoiaku ja leebe naeratusega naine, Heino Kiige abikaasa, legendaarne baleriin Helmi Puur.
Oma elu suurimast vedamisest rääkis mees sellise poeetilise loo.
«Töötasin ajakirjanikuna, minu kolleeg oli balletikriitik Lehti Metsaalt. Olin Helmi Puuri eemalt näinud ja õhkasin tema järele nagu kõik Eesti mehed. Palusin Lehtil meid tutvustada, aga Helmi ei olnud huvitatud.
Kirjutasin parajasti «Tondiöömaja» ja käisin üle õhtu teatris või kontserdil, et aju puhata.
Ühel päeval 1976. aasta sügisel läksin kontserdile ja nägin, et Helmi Puur istub publiku hulgas. Saalist lahkudes vaatasin tema poole. Nii, nagu Helmi mulle otsa vaatas, pole veel ükski naine mind vaadanud. Aitasin talle mantli selga, aga see oli ka kõik.
Siis saatsin talle oma raamatu, kus oli autori pilt sees. Helmi saatis vastuse: «Tänan südamest!»
Alles kevadel hakkasime tihedamalt suhtlema.
Nii see mehe saatus on: naine vaatab sulle otsa ja oled omadega läbi.»