Augusti algul Viljandi lossimägedes kuuendat korda peetava rokifestivali «Rock Ramp» korraldaja Juhan Nöps kinnitab oma kogemuste põhjal lihtsat tõde: mida pikem on kultuuriürituse traditsioon, seda vähem tuleb selle reklaamimisega vaeva näha.
Festivalikorraldaja: riskid on suured
28. juuni 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhan Nöps, järjekordse «Rock Rambini» on aega poolteist kuud. Kuidas on edenenud pääsmete müük?
Samamoodi nagu eelmistel aastatel. Pole näha märkimisväärset suurenemist, aga ka mitte vähenemist. Oleme saanud päris palju suusõnalist head tagasisidet.
Oleme sedapuhku kaasanud programmi 38 artisti. Mõni on isegi väitnud, et meil on Eesti festivalide seas üks paremaid nimekirju.
Kui palju passe ja pileteid on kaubaks läinud?
Meil pole kombeks enne festivali neid numbreid välja öelda. Summa pole suur, aga siiski piisav, et publiku meelsust hinnata ja julgelt edasi minna.
Eelmiste aastate kogemuste põhjal võib oodata, et põhiline piletimüük läheb lahti alles viimasel nädalal. Tavaliselt on eelmüügist ostetud kolmandik ja kohapeal kaks kolmandikku.
Kui palju peate vaeva nägema, et rokkmuusikasõpru Viljandisse meelitada?
Mida kauem on üritust tehtud, seda vähem peab reklaamile rõhku panema. Meist nädal varem peetav pärimusmuusika festival on väga hea näide: kõik teavad, et see toimub Viljandis igal suvel, mistõttu on turunduse põhiline eesmärk sihtrühmale õiged kuupäevad teatavaks teha.
Ka meie reklaamid on paljuski meeldetuletava iseloomuga. Teisalt nuputame, kuidas uusi inimesi kohale tuua.
Kuidas siis?
See on igal aastal erinev. Hindame olukorda ja teeme otsused sellest lähtuvalt. Näiteks kui telejaamad läksid üle digilevile, oli selge, et inimestele saab kättesaadavaks trobikond uusi kanaleid, kus reklaami esialgu sisuliselt ei ole. Seepärast otsustasime neid kasutada.
Kui näiteks Fox Life’is on seriaal seriaali otsa ning nende vahel vaid ühest, meie klipist koosnev reklaamipaus, ei saa see vaatajal tähele panemata jääda.
Mõni aasta oleme keskendunud raadiojaamadele. Näiteks väikestes piirkondlikes jaamades on üsna head reklaamihinnad, kuid neid kuulavad paljud keskealised või vanemad inimesed, kes infot hästi talletavad ja sellest peres juttu teevad. Mina usun küll, et ärksad vanaemad-vanaisad küsivad aeg-ajalt lapselastelt, kas nad teavad, et Viljandis on selline tore üritus.
Mil määral põhineb kultuuriturundus interneti suhtlusvõrgustikel?
Väga suures osas. Kui «Rock Rambiga» alustasime, oli Orkut veel kõva asi, aga nagu arvata võib, on nüüd peamiseks märksõnaks Facebook. Inimesed vaatavad ürituse info juures, kui paljud on lubanud sellest osa võtta, ja kujundavad selle põhjal oma arvamuse.
Kui Facebooki poleks, peaksime reklaamile kulutama viis või isegi kümme korda rohkem raha. Suhtlusvõrgustike peamine pluss on see, et need hakkavad ühel hetkel ise sinu eest reklaami tegema, inimesed võtavad osa tööst vabatahtlikult enda kanda.
Lisaks on seal võimalik lihtsate vahenditega — näiteks piletimängudega — korraldada ürituse ümber vilgas virtuaalne tegevus. See on suureks abiks.
Paljude kultuurisündmuste korraldajad ei suhtu oma tegevusse kui puhtalt ärisse. Sageli on seesugused ettevõtmised alguse saanud siirast soovist tegelda endale meeldiva asjaga ning tahetakse vaid ots-otsaga kokku tulla. Kuidas on lood «Rock Rambiga»? Kui oluline on teile kasumi teenimine?
Loomulikult pole me hellitanud lootust saada ratsa rikkaks. Kui, siis ehk kolmeteistkümnenda palga aastas lisaks. Eks igaüks taha tasu saada, kui ta millegi hüvanguks endast kõik annab.
2009. aasta oli meile väga raske. Tegime programmi mõttes suure sammu edasi, aga publik jäi loodetust väiksemaks. Tõtt-öelda tunneme neid tagajärgi omal nahal seniajani.
Riskid on väga suured. Kui meile endale see muusika ei meeldiks, siis sellist asja kanda ei võtaks. Niisiis puhtalt äriks seda nimetada ei saa.
Korraldate klubis Rubiin kontserte aasta läbi.
Olen mõistnud, et ise pole mõtet korraldada. Klubi eesmärk on ikkagi pakkuda võimalikult häid tingimusi esinejatele, olgu siis tegu tantsu-, alternatiiv- või raskemuusikaga.
Skeem peab olema lihtne ja läbipaistev: lepime kokku, kuidas asjad töötavad ning piletitulu protsendid jagunevad. Ka klubi teeb esinejatele reklaami, kuid paljuski on see artistide endi kanda. Mõlemad tahavad, et rahvast tuleks võimalikult palju.
ARVAMUS: Suvel lihtne, talvel raske
Annika Aru,
pärimusmuusika keskuse turundusjuht
Palju sõltub sellest, mida meil parasjagu muusikasõpradele pakkuda on. Viljandi pärimusmuusika festivali puhul mängib muude tegurite, näiteks järjepidevuse ja tugeva programmi kõrval suurt rolli see, et üritus on puhkuste hooajal. Siis on inimesed rändamisaltid ja valmis seiklusteks.
Talvel tuleb rahva kontserdisaali meelitamiseks rohkem pingutada. Samas on meie programmijuht Tarmo Noormaa öelnud kuldsed sõnad: aidas on nii, et igale kontserdile tulevad just need õiged inimesed.
Viljandil läheb kultuuriturismi sihtkohana järjest paremini. On näha, et korraldajad, linnavalitsus ja ettevõtted teevad üha tihedamat koostööd — saadakse aru, et oleme väljas ühise Viljandi asja eest. Samal ajal ei osata veel luua teiste linnade elanikes ning välismaalastes tunnet, et Viljandi on just see koht, kus võiks mõne kultuurielamuse võrra rikkamaks saada või niisama puhkust veeta.
Mis puudutab Facebooki, siis see on ka meile oluline, kuid sugugi mitte ainus turunduskanal. Suhtlusvõrgustike peamine pluss seisneb selles, et need on tasuta ja kiired. Samas on need täis infomüra, millesse asjalikud teadaanded kipuvad ära uppuma.
Pärimusmuusika aida ja festivali Facebooki lehe omapäraks võib ehk pidada seda, et me pole kedagi sinna jagamismängudega sõbraks värvanud. Inimesed on meid ise üles leidnud. See annab veendumuse, et nad on meie väljahõigatavast infost ka sisuliselt huvitatud.