ARVUSTUSED

Gert Kiiler
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gert Kiiler
Gert Kiiler Foto: Elmo Riig / Sakala

Veel üks päike
R.A.T.T.,
«Ela ise ja lase elada»
(Urva Music Group OÜ)

Rokki on tehtud aastakümneid. Ja kuigi suures plaanis on rokk ikka rokk, on iga kümnendi rokkmuusika sellele ajastule omase kõlaga. Ma ei räägi mingitest uutest stiilidest või kõrvalekaldumistest, vaid vanast heast peavoolurokist.

Nii on enamik noortest maakeelsetest Eesti rokkbändidest viimase kümnendi jooksul kõlanud nagu The Sun. Olgu selle taga taotlus teha tuntuima oma skeene esineja sarnast muusikat, alateadlik mõjutus või lihtsalt ajastu. Paraku on see tüütu. Sest pärast oma esimest plaati on bänd end üksnes korranud.

Ansambel R.A.T.T. on nime saanud frontman’i Mihkel Rati järgi. Ja kui nime vaadates peitub hinges väike lootus kuulda Ameerika 1980. aastate rokkbändi Ratt stiilis armutut rokenrolli, siis tegelikkus on The Sun vol 4.

Võib-olla elusast peast laval on bändis rohkem räpast rokipauerit, kuid plaadil on kõik steriilne ja hillitsetud. Ei ole veenev.

Aga ehk paistab asi teisiti, kui oled 15-aastane tütarlaps.

Kõige põnevam ja teistest erinevam lugu on üheksas pealkirjaga «Homset ei näe».

Hinne: 3—

Sulnilt mööda
Nion,
«Nion»
(Kmusic Productions)

Ansambli Nion plaadiümbrise siseküljel istub laulja Keit Triisa silmad kinni päikesepaistel. Tundub, et tal on väga tšill olla. Mõnus suvetuul vuhiseb mööda, taustaks veel ehk mahe merekohin. Mõtted lähevad kuhugi lendu ja varsti on magus uni kohal.

Samasugune on selle plaadi muusika. Ühtlase vulinana kõlav elektrooniline ja pretensioonitu muusikaline taust läheb märkamatult mööda. Iga laul suudab tähelepanu köita umbes esimesed 30 sekundit — nagu mõni tugevam tuulepuhang — ning muutub seejärel samasuguseks ühtlaseks muusikavooks. Meloodiatega sama sammu astuvad sõnad — kõlavad tuttavalt (eesti keel ju ikkagi), aga mis neist kokku moodustub... vahet pole.

Hinne: 2

Draakoni üks pea
Mainekk,
«Care of the Bulpier Ones»
(I Love You Rec)

Kummaline. Üks esimesi mõtteid, mis mul Maineki plaati kuulates pähe tuli, oli, et tegemist on umbes sellise indie’ga nagu teeb Ewert and Two Dragons. Olles enda arvates küll suur indie sõber, ei suuda ma draakonite muusikaga kuidagi kontakti saada.

Uurides seepeale veidi rahvusvahelise bändi tausta (plaadiümbriselt eriti infot ei leia), selgus, et tegemist ongi draakonlase Erki Pärnoja teise, instrumentaalprojektiga, kuhu kuulub muusikuid Rootsist ja Taanist. Kõik vokalistid on plaadikaanel märgitud kui külalisesinejad.

Maineki hingesugulased pärinevad 1980. aastate lõpu, 1990. aastate alguse indie-skeenest. Ehkki häält teevad ka mehed, tulevad just tänu naisvokaalile pähe paralleelid selliste artistidega nagu All About Eve, Belly ning veidi teise perioodi kuuluv Kate Bush.

Eks ilu ole kuulaja kõrvades, aga kui peaksin valima draakonite ja Maineki vahel, eelistaksin pigem viimast.

Hinne: 3+

Üheksakümnendad annavad märku
Tiger Milk,
«Supernatural»
(Tohowabohu Music)

 

Ajaratas käib ikka halastamatult ringi, keegi teda peatada ei saa. Nii on ka tõsiasi, et tagasitulekust märku andnud 1980. aastatele hakkavad järjest rohkem sekundeerima 1990. aastad.

Klubimuusika (seegi termin tekkis meil ju millalgi 1990. aastate algul või keskel) igivana tegija Meelis Meri projekt Tiger Milk (kaastegevad Veille Veering ja Eva Vaino) toobki taas meieni selle aja hõngulise heliloomingu, mis on toodetud tänapäeva standarditele vastavalt.

Ehk siis rõõmu peaks jaguma nii neile, kelle vallatumad peoaastad jäid üle-eelmise kümnendi klubidesse, kui praegusele uuele põlvkonnale. Ja vastupidi — kui selline muusika jättis pehmelt öeldes külmaks tollal, ei teki suurt soojemaid tundeid praegugi.

Hinne: 3

Hinded on antud viie palli süsteemis.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles