Hea rokifestival pakub nii oodatut kui üllatusi

Laupäevaõhtuse peaesineja Andrew W. K. ennastunustav rokkimine viis samasse seisundisse ka publiku. Foto: Muumi

Tänavune «Rabarock» Järvakandis oli järjekordne näide sellest, et ühes rokifestivalis võib olla peidus rohkem, kui esmapilgul oodata oskad.

Põhjusi, miks seesugusele festivalile minnakse, on palju — mõni läheb pidutsema, teine lemmikbändi kuulama, kolmas vanu tuttavaid otsima.

Kummaline küll, aga mina sattusin «Rabarockile» esimest korda. Igal aastal on programmis olnud paar artisti, keda näha tahaksin, kuid ma pole kunagi viitsinud end selle pärast kohale ajada. Vuhinal neljakümnele lähenev vanus on aga juba selline, et niisama kaheks päevaks melu nautima samuti ei täi minna. Kes siis kallil nädalavahetusel kodus muru niidab?

Seekord suutsin siiski ennast ületada ning auto nina Järvakandi poole keerata. Peamisteks põhjusteks ansamblid Big Pink ja The Stranglers ning eelmisel aastal Läti «Positivuse» festivalilt saadud hea elamus.

Järvakandi on ühele festivalile sama hea paik nagu Viljandi või Salacgriva Lätis, sest suurtest keskustest eemal asumine piirab juhusliku rahva hulka. Ma ei tea, kuidas jäid publiku arvuga rahule korraldajad, aga külalise seisukohast oli umbkaudu 4000-pealine seltskond paras — ülerahvastatuse tunnet ei tekkinud ja kõiki kontserte oli võimalik nautida nii, et varbad pärast ei valutanud.

Korraldajatel on suurepäraselt õnnestunud mahutada väiksele territooriumile eri lavad nii, et need üksteist segama ei hakka.

Kui pealaval või niinimetatud teisel laval suures rokitelgis parajasti ka kedagi üles ei astunud, ei pidanud siiski igavust tundma. Suurepärast vaheldust pakkusid söögitelkide sekka poetatud Kultuuritolmu lavake, kus sai kuulda ja vaadata näiteks DJ-sid ja kontsert­esinejaid, ning luuletajate päralt olnud Seenelava.

Kahe põhilava vahele jäi Red Bull Tourbus, kus peamiselt võtsid sõna noortebändid, kuid oodatult ootamatut üle võlli meelelahutust pakkus ka vana tegija Winny Puhh.

Lemmikud ületasid ootusi

Nagu eespool öeldud, ootasin eelkõige kahe briti rokkbändi esinemist. Varaõhtusel ajal lavale astunud tõusev elektroonilise kitarriroki bänd Big Pink ületas oma etteastega niigi kõrgele seatud ootusi.

Kahemehebänd, kes kasutab taustajõududena mitmesuguseid teisi muusikuid, ei saanud uhkustada just suurima publikuarvuga, kuid laulja-kitarristi Robbie Furze ja suurepärase naistrummari Victoria Smithi omavaheline dialoog pakkus kohalolnuile nauditava elamuse. Alati ei pea köitvaks ja pingeliseks kontserdiks laval show’d tegema.

Pungi vanameistrid The Stranglersist meelitasid pealava ette hoopis vägevama rahvamassi. Teiste seas nautisid pungiklassikuid ka meie rokimaailma tegijad — Igor Maasik ehk Onu Bella oli koha sisse võtnud lausa esiritta, samas kui Villu Tamme, Lauri Saatpalu ja mõni tund varem oma laivi lõpetanud noor rokkar Taavi Peterson hoidsid pikemat distantsi.

Samad lood kõlasid üle paarikümne aasta tagasi «Rock Summeril», aga teismelisena polnud aega keskenduda niivõrd muusikale kui segasummas lava ees pogotamisele. Nüüd rahulikult muusikat kuulates sai pakutavast hoopis teistsuguse, kuid vähemalt sama võimsa tunde.

Vahva vinjett oli näiteks see, kui 63-aastane klahvimängija Dave Greenfield jõi ühe oma soolo ajal demonstratiivselt mõnuga tühjaks õlletopsi, lastes teisel käel soravalt klahvidel joosta. Sooritusele järgnenud kaval muie veel kirsiks tordi peal.

Üllatusi siit ja sealt

Nagu algul öeldud, peidab hea festival endas ka üllatusi. Eriti vitaalse show pakkus Belgiast kohale sõitnud The Experimental Tropic Blues Band, kelle karismaatiline laulja mitu korda lavalt üle turvamehe õlgade publiku hulka ronis. See ei saa lihtsalt külmaks jätta, nagu ka sama pöörane electro act Cats of Destiny Kultuuritolmu laval.

Kuid üllatus ei pruugi alati tulla millestki uuest. Seda tõestas 40 aasta juubelit tähistav Kukerpillid, kes suutis oma esimese õhtu telgilaiviga rokifestivali publiku nii üles kütta, et tuli esitada viis lisalugu.

Kui kõigele lisaks kohtud festivalil mõne vana tuttavaga, keda viimati nägid kümme või rohkem aastat tagasi, tuleb ettevõtmine lugeda kordaläinuks. Eks ajapikku saa üle ka kodus saabunud valusast tõehetkest, et fotoaparaadi mälukaart otsustas igaveseks otsad anda — vahetult enne seda, kui jõudsin ligi pool tuhat festivalipilti arvutisse tõmmata. Inimese mälu õnneks nii lihtsalt tuksi ei lähe.