Lastele mõeldud suvelavastuse õnnestumiseks ei ole pealtnäha just palju vaja: teada ja tuntud lugu, atraktiivne ja mugav mängupaik, paeluvad kostüümid, atsakad osatäitjad, kõlavad laulud ja hulgaliselt tehnilisi eriefekte.
Tuul näitab pajuokste vahel lustakate loomade seiklusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisaks see miski, mis kõik eelnimetatu koos hingama paneb ja elamuseks vormib.
Õpetlikud metsloomad
Ugala on sel suvel panustanud lastelavastusele, millel on näiliselt kõik need osised olemas. Šoti kirjaniku Kennet Grahame’i «Tuul pajuokstes» on lugu maailma lastekirjanduse klassikast, kuigi eesti laste seas ehk mitte väga tuntud.
Tegelasteks on metsaloomad, kelle esitada on inimloomuse eri küljed ning (nagu korralikule lasteloole kohane) vaataja seeläbi mõistma panna, mis on hea ja mis väär.
Läbi eri aastaaegade ja tegevuspaikade võtavad Janek Vadi kehastatav poeetiline Rott, Peeter Jürgensi tusane Mäger ja Lauri Kingu veidi kohtlane, kuid tegus Mutt ette retke, et kasvatada ümber vaid iseendast hooliv seiklustemaias Konn (Aarne Soro).
Lavastaja, tõlkija ja dramatiseerija Oleg Titov on ilmselt keelelise mugavuse ja kõlavuse tõttu mugandanud raamatu Vesiroti Rotiks ja Kärnkonna Konnaks. Kui Konna puhul näib see otstarbekas — tema nimi kõlab lavastuse jooksul nii kõnes kui laulutekstides korduvalt ning ka veearmastus on rohelise konna puhul mõistetavam, siis Vesirott oma poeetilisuse ja jõelembusega võinuks Vesirotiks jääda ka kirjapildis.
Näitlejannade säravad rollid
Kui peategelaste kanda on üksainus roll, siis ülejäänud näitlejatel on neid täita mitu. Kehastatavad loomad ja linnud ei ole peidetud maskidesse, vaid toodud välja vaimukate kostüümide ja rollilahendustega, ilmestades nii veelgi enam tegelaste inimomadusi.
Meessoost peategelaste kõrval kerkivad esile säravaid rollipartiisid kandvad naised. Eriti mitmekesine on eesti lastelavastuste grand lady Luule Komissarovi rolligalerii küülikuema, pääsukese, tuhkrupealiku ja pesunaisena, tipnedes «tulise täku» Miiraga, igaühes eripalgeline karakter. Alla ei jää ka Kata-Riina Luide ja Carita Vaikjärv. Viimase peen pääsuke ja räme pesunaine moodustavad lavastuse rolliloome skaala äärmuspunktid.
Mängupaigaks on valitud Männimäe külalistemaja aed, mis pakub oma tiigi, sildade ja (paju)puudega sobiva keskkonna, jättes piisavalt ruumi nii fantaasiale kui põnevatele tehnilistele lahendustele. Viimaseid on lavastuses kasutatud leidlikult ning liigse tulevärgita.
Näitlejad olid esietendusel tõeliselt lustlikud ja kangelaslikud, sest tänavuse suve algus ei soosi just kõiki neid veemänge ja plärtsatusi, mida Männimäe külalistemaja tiik suures osas jõe ääres toimuva tegevustikuga lavastusele võimaldab.
Kuigi lavastaja Oleg Titov on sel korral enda kanda võtnud suurema osa lavastuse loomisel vajaminevatest ametitest, on ta muusikalise kujundajana kaasanud Peeter Konovalovi ja laulutekstide autorina Silvia Soro. Meeleolukad laulud kannavad endas sõnamänge, viiteid ja äratundmisi täiskasvanutele.
Lühem oleks parem
Lavastuse tekst ja tegevustik vajanuks aga kärpimist, eriti arvestades, et tegemist on vabas õhus mängitava ja pigem lastele mõeldud tükiga. On keeruline mahukat sündmustikku edasi anda, seda enam, et tegevus toimub neljal aastaajal (mille vaheldumine oli väga leidlikult edasi antud), kuid lavastus kipub kohati venima ja väikese vaataja tähelepanu hajuma.
Tegelaste olemuse ja omavaheliste suhete selgitamine vajab aega ja ruumi, kuid vahest tuleks kasuks ohjata ja kärpida sündmustikku, millest jäävad domineerima Konna lustakad, kuid kriminaalsed teod. Tema ümberkasvamine, milleks kogu see seiklus ju ette võetud sai, tuleb aga otsekui deus ex machina.
Kasvatuslikust aspektist jääb lahtiseks, mis saab kahekordsest autovargast ja vanglast põgenenud vembumehest edasi. Kas hakkab lihtsalt heaks?
Lavastaja on ehk hammustanud suure suutäie, olles ühtlasi tõlkija ja dramaturg, kujundaja ja kostüümikunstnik. Eraldi võttes on lahendused leidlikud ja töötavad, kuid lahustavad jõu, mida oleks vaja, et köita kokku tugev tervik.
Nii võibki kokkuvõtteks öelda, et kuigi lavastuse osised väärivad kiitust, jääb veidi puudu sellest miskist, mis ka koguperetüki väiksemad vaatajad pingile naelutaks.
LAVASTUS
Kenneth Grahame, «Tuul pajuokstes»
• Lavastaja, dramatiseerija ja kunstnik Oleg Titov
• Helilooja ja muusikaline kujundaja Peeter Konovalov
• Laulusõnad Silvia Soro
• Osades Janek Vadi, Lauri Kink (külaline), Aarne Soro, Peeter Jürgens, Andres Oja, Arvi Mägi, Carita Vaikjärv, Kata-Riina Luide, Luule Komissarov, Elmo Tsvetkov (külaline) ja Ando Loosaar (külaline)
• Etendused Männimäe külalistemaja õues
Allikas: Ugala