Külavanem harib põldu ja veab palke

Viktor Õigus ütleb, et on ääremaa eluga rahul, ainult ajast kipub puudu tulema. Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 2. juuni «Sakalas»

Eesti maakaarti arvestades võib Viktor Õigust pidada erandlikuks külavanemaks. Tema ohjab Laatret — küla, mis sopistub otsekui poolsaar Läti riigi kaissu.

Kui tahetakse tuua näidet, et riik jätab oma piirkonna unarusse, viiakse jutt ääremaa elule. Seal olevat inimesed iseenda hooleks jäetud. Kui suurel määral peab niisugune arvamus paika Laatres, mis asub mõnes mõttes lausa üle ääre?

Õigus tunnistab, et maal peab inimene rohkem endale lootma kui linnas, aga erilist ääremaa unarusse jätmise näidet ta tuua ei oska.

Kui üldse midagi halba öelda, siis seda, et Laatre maakitsuses kulgev tee oli Õiguse jutu järgi kevadel hullus seisus. Aga kohe ütleb ta, et viimastel aastatel on tolmuvaba kattega osa aina pikemaks ehitatud. Ehk saab see kunagi Lätini tehtud ning siis on pori- ja tolmumured murtud. Ikkagi rahvusvaheline tee, nagu Õigus muheldes lisab.

Kehvad on lood hoopis nendega, kellele tee on mõeldud. Inimestega. Neid jääb Laatres aina vähemaks. Kui seitse aastat tagasi pakkus Õigus, et Laatre piirkonnas Leisi mõisast lõunapiirini välja elab poolsada inimest, siis nüüd on alalisi elanikke tema teada 30 ringis.

«Rahvas vananeb ja noori peale ei tule,» lausub ta. «Paljud on 70—90 aastat vanad ja peaaegu igal aastal on mõni manala teele läinud. Ühtlasi on mitu peret Laatrest ära kolinud.»

Sellegipoolest leidub Laatres ka tegusaid inimesi ja uusi ideid. Külavanem nimetab värske näitena talumees Hillar Lehtsaart, kes tegi koos poeg Heinariga oma talu maale krossiraja.

«Täiesti enda kulul,» räägib Õigus. «Seal on plaanis korraldada vanade Ladade krossisõite. Kohale tulevad ka lätlased, kes on trassi juba üle vaadanud. Lõunanaabrid omakorda ootavad eestlasi krossisõidule Lätti Koni külla tehtud rajale. Omavaheline mõõduvõtt on plaanis traditsiooniks muuta. Möllu ja lõbu jagub.»

Tegusa inimesena ei istu ka Õigus ise, käed rüpes. Laatre maaparandusühistu juhatuse liikmena kiidab ta ühistu tegemisi, mille eesmärk on, et maa ei kattuks kasutu võsaga ja kraavid ei kasvaks kinni.

Talunikuna on tal tegevust nii palju, et sageli tuleb ajast puudu. Käsil on vana elumaja lammutamine, et ehitada asemele uus. Praegu elab pere laudaks rajatud hoones, mille algsest otstarbest pole maja sees enam kuidagi võimalik aru saada.

Varem suurt lihakarja pidanud talunik on nüüd keskendunud teravilja, rapsi ja herne kasvatamisele. Tähtsal kohal on ka metsategu. Palju metsamaterjali koguneb maaparandustööde ajal oma metsast. Loomadest peab pere praegu ainult kaht koera ja kaht kassi ning pardiperekonda.

Vene ajast pärit kohustusena on talviti Õiguse hooleks külateed lahti lükata ning mitte ainult oma kodu lähedal, vaid suurest Valga—Uulu maanteest alates.

Kõiki taluniku tegemisi üles lugeda pole ilmselt võimalik, aga nagu Õigus ütleb, võib teravilja kasvatamise kõrval muid töid nimetada kõrvalharudeks. «Teisalt on just mets see, mis aitab põllumajandusele pühenduda.

Arvan, et metsata oleks päris raske,» tõdeb ta.

Külavanema asjaajamisi pole Õiguse sõnul kuigi palju. Viimati oli tarvis välja vaadata jaanituleks vajalik materjal. Lõkkeplats vajab veel korrastamist ja niitmist.

Kuigi aega pole priisata, leiab Õigus vahel mahti tegelda ühe harrastuse, jahipidamisega. Seegi pole niisama lõbutegevus, vaid toob perele kasu.

«Elu on mul siin mitmekesine. Igav küll ei ole,» ütleb ta. «Kõike saab, aga sageli vaid natuke. Võib-olla see ongi mu viga, et pole mahti ühele asjale keskenduda.»

Kuidas kõik algas

Viktor Õigus kinnitab, et on Laatres eluga rahul. See, et vanainimesed siitilmast ära lähevad, on ju normaalne nähe.

«Mina olen omalt poolt kõik teinud, mul on järelkasvu piisavalt,» lisab talunik. Tal on kolm poega ja üks tütar. Kaks poega töötavad ja elavad Rootsis, üks aitab isal talutöid teha ning peab Mõisakülas juuksurisalongi, tütar käib Tartus ametikoolis.

Laatre külavanem on pärit perest, kus on viis venda. Tema isa teenis Nõukogude armees Saratovis ja kohtas seal neidu, kellega abiellus.

«Pärast sõjaväe lõppu isa esialgu Eestisse ei tulnudki, vaid läks koos emaga Kamtšatkale raha teenima,» räägib Õigus. «Ma ei tea, mis ametit ta seal pidas, ema igatahes leidis tööd tuletõrjeauto juhina. Isa olevat naljaga pooleks armukadetsenud: naisel on ametikohas ainult mehed ümberringi.»

Kamtšatkal sündis abielupaaril esimene poeg. Mõni aeg hiljem otsustasid nad Eestisse kolida, pealegi oli Mõisakülas elav isaisa aina kutsunud. Kahe sõjaväeaastaga kokku veetis isa Venemaal viis aastat.

Tagasiteel tegi pere Saratovis peatuse ning seal sündis Viktor. Kui Eestisse jõuti, polnud noorem poeg veel pooleaastanegi. Nüüd on Viktori isa siitilmast lahkunud ja saratovlannast ema elab Mõisakülas.

Laatres Uus-Liiva talus on Viktor Õigus elanud 1986. aastast saadik. Sellest külast oli küll pärit tema vanaema, aga sugulussidemed teda siia ei toonud. Laatresse sattus Õigus tänu kohalikule mehele, kellega koos likvideeris viis kuud Tšernobõlis radioaktiivse plahvatuse tagajärgi. Ta ei taha ära sõnuda, aga ütleb, et seni pole seal käigust tervisehäireid ilmnenud.

Nimetatud mees töötas Kamara sovhoosi Laatre osakonnas ja kutsus Õigustki sinna, öeldes, et ühismajand annab talle elamu.

«Tahtsin Mõisakülast ära maale ja nõnda ma nõusse jäingi,» meenutab Õigus. «Lahkusin Mõisaküla metskonnast ja läksin Laatre sovhoosi tööle. Nii et sattusin siia päris juhuslikult.»

Vene aega ei olnud enam kauaks. Kui võõrvõim lõppes ning Eesti võim ohjad üle võttis, sai temast talupidaja ning füüsilisest isikust ettevõtja.

Riigivõimu muutudes jäi suhtlus Venemaal elavate emapoolsete sugulastega harvaks ning alles nüüd hiljuti, kaks aastat tagasi käis Õigus koos väiksema suguseltsiga neil Venemaal külas.

Uus riigikord tõi tema ellu veel ühe omapärase muutuse, taas juhuse läbi. See juhtus 1991. aastal. Naabrimees tuli tagasi tooma «Maalehte» ning mainis, et oli leidnud sealt kuulutuse: keegi soomlane, kes tahtis panna Baltikumis aluse ühisettevõtmisele, pakkus abi tehnika ja rahaga.

Kolme riigi huviliste seast jäi põhjanaabri sõelale Õiguse talupidamine. Paar päeva pärast kohtumist veeres Soomest Laatresse ports põllumajandustehnikat.

«Oleme koos äri ajanud ja ta on jäänudki siia elama,» lausub Õigus. «Nüüd saab ta Soomest pensioni, elab endises saunas ning käib mind nõustamas ja abistamas. Võõrast inimesest on meile saanud onu Matti.»

Ei saa me läbi Lätita

Kui omaks saanud soomlane on iselugu, siis kindel koht iga Laatre elaniku elus on Laatre maasopis kulgev rahvusvaheline tee, mida Viktor Õigus mainis juba algul.

Pärast Eesti taasiseseisvumist läks Laatre kaudu Lätti viiv tee lukku. See kaevati suisa läbi, mistõttu mõlema riigi piiriäärsete elanike ammune komme teineteisel külas käia sai tagasilöögi ning katkes kohati sootuks.

Õiguski sattus seejärel Lätti üsna harva. Selleks tuli läbi Mõisaküla ette võtta paarikümnekilomeetrine ring ning varuda aega passikontrolliks. 2007. aasta 21. detsembril läksid piirid taas valla, nüüd juba euroseaduste põhjal, ja tasapisi taastusid kohalike retked Lätimaale.

Kui küsida, kas Õigusele meeldis rohkem elu endises turvalises sopis või passib paremini praegune piirivabadus, möönab ta, et kinnine piir hoidis eemale võõrad — olgu lihtsalt uitajad või halbade kavatsustega tegelased. Viimastel on nüüd lihtne ühest riigist teise tulla, kuri tegu toime panna ning tagasi kodumaale pageda.

Varem oli tema jutu järgi peaaegu iga auto puhul juba kaugelt aru saada, kes sõidab. Praegu hakkavat sageli silma võõraid sõidukeid — üsna võrdselt nii Eesti kui Läti numbrimärgiga.

«Üldiselt meeldib mulle nüüd ikka rohkem,» arutleb Õigus. «Hea on vahepeal kätte võtta ja Lätis poeretkel käia.»

Ta kiidab naaberriigi lähimat linna Ruhjat, mis muutub tasapisi järjest atraktiivsemaks. Vahel on laatrelase kaubaretke sihtpunktiks ka Mazsalaca ja Valmiera.

Läti kaupadest meeldivad Õigusele jäätis, pirukad ja õlu. «Lätis on isemoodi hea pirukas, mida meil ei leia. Nad vist kutsuvad seda pekipirukaks,» räägib ta. «Jäätist ja kondiitritooteid käisime Ruhjas ostmas juba rublaajal.»

Õigus lisab, et piiriäärseid elanikke ei tõmba üksteisele külla mitte üksnes kaubaretked, vaid ka vanast ajast jäänud sugulussidemed. Tema naabrimees käinud Ruhjas hoopiski uut aastat vastu võtmas. Vahelduse mõttes — olevat igat vahva olnud.