Kas Priit Toobal võltsis Uno Varese allkirja ja kantis tema nime kuritarvitades Keskerakonna kassasse kellegi kolmanda raha? Kas Kristen Michal palus Silver Meikaril annetada Reformierakonnale summasid, mille päritolu viimane ei teadnud? Kas Andrus Ansip teadis niisugustest skeemidest? Tõtt-öelda on mul sellest üsna ükskõik.
Lõppude lõpuks polegi eriti tähtis, kas prokuratuuril õnnestub erakondade varjatud rahastamise pärast kedagi ajakirjanduse häbistavate hüüete saatel näidispoomisele talutada. Süüdlaste väljaselgitamine ja karistamine oleks muidugi hea, kuid pole kaugeltki esmatähtis. Palju kaalukam on tõik, et tiheda karvaga kasukas korrakski pahupidi pöörati, nii et traagelniidid said ilmarahvale nähtavaks.
Mida laialdasema hukkamõistu sahkerdamine pälvib, seda vähem leidub neid, kes järgmisel korral häbitundeta käe rahaümbriku järele sirutavad. Pole põhjust uskuda, et kõik poliitikud üle öö ausaks hakkavad, aga ka mitte seda, et nad kõik on parandamatud küünikud.