Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala lõpetavad üliõpilased näitavad oma moekollektsioone järgmisel nädalal pärimusmuusika aidas moeetendusel «OmaMood».
Rahvusmood jõuab lavale
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esitletakse 13 kollektsiooni, mis on suuremal või vähemal määral saanud inspiratsiooni eesti rahvarõivastest ja nende aksessuaaridest.
Kirss tordil
«Tarbekunsti vormidest kõnetabki tavainimest ehk kõige rohkem moekunst,» sõnas kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonna juhataja Ave Matsin, kes on rõõmus, et oma sõna on nüüd selles vallas sekka öelda ka kultuuriakadeemial.
«Kaitsmise päeva lõpuks on see etendus nagu kirss tordil,» ütles õppejõud ja mitme lõputöö juhendaja Kristi Jõeste.
Seni on rahvusliku käsitöö eriala lõputööd olnud suuremalt jaolt tekstiilikunsti vallas, kuid tänavu on oma valiku rõivaste kasuks kallutanud rohkem kui pooled tudengitest. Et sel kevadel lõpetab ka esimene lend avatud ülikooli õppevormis, kujunes lõpetajate arvuks 21. Neist 14 otsustasid siduda oma teema rõivakujundusega. Idee tekkis algul paaril üliõpilasel, aga mõtte arenedes haakus sellega üha rohkem lõpetajaid.
Töid juhendasid enamjaolt akadeemia õppejõud, kuid kahe kollektsiooni puhul olid kaasjuhendajateks mainekad moeloojad Reet Aus ja Aldo Järvsoo. Mõlemad kinnitasid nagu ühest suust, et juhendatavad paistsid silma suure töötahte ja kõrge kunstilise tasemega.
«Viljandi kooli pluss on see, et üliõpilased saavad sealt kaasa tugeva kontakti meie pärandiga ja see lisab noorte kunstnike töödele omalaadsust,» märkis moedoktor Reet Aus.
Taaskasutus on moes
Kollektsioonid, mida on kokku 13, kannavad endas eesti rahvarõivaste traditsioone, olgu siis koopiatena või neist ainet saanuna. Kõik rõivad annavad suuremal või vähemal määral edasi ajalugu ja tänapäeva ühendavat mõtet, et pole olemas midagi uut, on veidi unustatud vana.
Taaskasutust viljelev diplomand Triin Amur leidis oma mõttelaadile omased jooned Vormsi saare rahvarõivaste lihtsatest ja loogilistest lõigetest, viies efektsemad detailid hoopis rõivatüki sisepoolele.
Nii leiab ühe mantlivoodri küljesiilult heegelpitsi ja toredat ruudulist jakki seljast võttes tuleb pahemalt poolelt välja lillemeri. Oma töödes on Amur kasutanud siit-sealt leitud kangajääke, vanadelt käsitööesemetelt pärit pitsitükke ja teisele ringile läinud rõivaid.
Liisi-Ly Viitkin ja Karolina Lehtma on oma loomingu ühendanud. Nemad said kollektsiooniks inspiratsiooni Anseküla naise kuubedest ja minimalistlikust moejoonest.
Kuubede lõigete baasil on tehtud seitse erisugust ülerõivast, millest kaks passivad mehele. Minimalism väljendub kollektsioonis lihtsa värvivalikuna — terashallide kuubede hõlma alt välgub särtsakas roosa siidvooder.
Noorte kunstnike tandem on oma loomingus olnud väga üksmeelne, tulemusega igati rahul ja kavatseb ka edasi koos töötada.
Omalaadset elamust lubavad etenduse lavaletoojad lõpetajate loodud aksessuaaridest. Kui tavaelus annavad lisandid riietusele viimase lihvi, siis tulevasel moeetendusel saavad vestid, kindad, säärised ja sallid võimaluse laval domineerida.
Moeetendus on Ave Matsini sõnul kultuuriakadeemia osakondade omalaadne ühisprojekt.
Peakorraldaja on kultuurikorralduse eriala tudeeriv Laidi Sergejeva, kellele on see samuti lõputöö. Etenduse lavastavad etenduskunstide osakonna tantsu eriala üliõpilased Sille Ardel ja Evelyn Uisk, kes panevad rohkem kui poolsada vabatahtlikku modellidena poodiumil liikuma. Peale akadeemia tudengite saavad jala valgeks ka maagümnaasiumi esimese klassi lapsed.
Lavastajad on liikumist luues ja muusikapalasid valides lähtunud iga kollektsiooni päriolust. Muusikaosakonna poolt on koostööpartneriks ansambel Midrid.
Noored moeloojad ootavad kõiki huvilisi pärimusmuusika aita 5. juunil kell 19. Etendus on tasuta.
ARVAMUS
ANU RAUD,
tekstiilikunstnik
Mul on hea meel, et rahvuslik pärand leiab aina rohkem tee igapäevariietusse. Kes siis veel, kui mitte Viljandi kultuuriakadeemia lõpetajad peaksid seda meelsust oma töödes edasi kandma.