See, kuidas ma Mariat kohtasin, on lausa muinasjutt. Lugu juhtus kolme aasta eest pärast ühte rokikontserti Tallinna bussis. Ma ei sõida tavaliselt bussiga. Rahvast oli paksult. Korraga vaatan: läbi rahvamassi naeratab keegi mulle nagu vanale tuttavale, salapäraselt otsekui Mona Lisa. Tundsin, kuidas mul jalad nõrgaks läksid. Manasin muidugi ette eestlaslikult vihase näo: mis komme see olgu bussis võõrastele naeratada! Oli kummaline tunne. Rohkem ma teda toona ei näinud.
Juhuslik kohtumine muutis tervet elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljem kohtusime ühes vanalinna baaris! Ta vaatas mulle otsa ja naeratas samamoodi. Kui bussis poleks silmsidet tekkinud, ei oleks ma teda tõenäoliselt tähelegi pannud. Me ei rääkinudki omavahel eriti, sain üksnes teada, et ta on Maria ja tuli Moskvast Tallinna vaatama. Venemaal olevat räägitud pärast pronksiööd legende, et Tallinnas saad kohe kumminuiaga, kui julged vene keelt rääkida. Läksime kumbki oma teed.
Mõtlesin, et see tunne läheb üle: magan välja ja kõik. Ärkasin hommikul, aga tunne ei olnud läinud! Hinges oli kohutav kahetsus, et ma ei tea temast midagi peale linna ja nime.
Mida teha? Mingeid kontaktandmeid mul polnud. Kuidas leida inimest, kelle nimi on Maria ja kes elab Moskvas? Otsisin igasugustelt kunstnike saitidelt. Mariasid tuli mustmiljon, aga ei ühtegi õiget. Võtsin ette tutvumissaidid ja suhtlusportaalid, sättisin parameetrid paika ja... Vasteid tuli kaks miljonit!
Hakkasin siis pilte vaatama. Sirvisin läbi tuhandeid ja leidsingi lõpuks! Registreerisin ennast sellel leheküljel kasutajaks ja saatsin talle kirja. Maria ei külastanud oma profiili kuu aega. Olin nagu nõelte peal. Sain selle lehekülje kaudu tohutult kirju — see oli õudne! Ma ei vastanud ühelegi, ootasin ainult ühte. Ja lõpuks see tuli.