Oma ala tunnustatud spetsialist, kolmekümnendates aastates Egle jätab peagi maha kodumaa Eesti, paljutõotava karjääri ja kõik muu ning kolib koos samast soost kaaslasega Hispaaniasse.
Kuidas leida mustmiljonite võõraste seast üles üks ja õige
30. mai 2012, 11:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda sammu võib võrrelda tundmatus kohas vettehüppamisega, kuid oma valikut Egle ei kahetse. Moskvas elava kunstniku Mariaga kohtus ta juhuse tahtel. See on olnud algusest peale ilus ja kummaline lugu.
Nüüd on mõlemale selge, et teineteiseta nad elada ei suuda. Juhuslik kohtumine andis Egle elule uue suuna. Kummatigi pole halba ilma heata ning head halvata: just kõnealusest kohtumisest sai alguse see, mis sunnib oma ala silmapaistvat asjatundjat Eglet jätma sinnapaika nii kodumaa kui terendava karjääri.
Maria on Venemaa kodanik. Selles vanamoelises riigis on homofoobia mitu korda suurem kui Eestis ning isegi kui seadused seda võimaldaksid, ei taha nad valida ühiseks elupaigaks Maria kodumaad. Kuid kõne alla ei tule ühise kodu rajamine ka siin.
«Marial pole legaalset võimalust siia tulla,» seletab Egle, heledapäine tark ning vaieldamatult sarmikas naine. Ta pole selline, et käiks vastu rinda tagudes geiparaadidel oma õigusi taga nõudmas. Tõtt-öelda ei osanud ta enne Mariaga kohtumist arvatagi, et võib kunagi hakata kõigist kallimaks pidama sookaaslast.
Praegu käib Maria Eestis Schengeni turistiviisaga. Paraku kehtib see lühikest aega. Egle saab oma firma kaudu Venemaal viibida poole aasta jooksul üheksakümmend päeva. Sõit on pikk ja kulukas. Töölt ei saa ta kaua eemal olla, aga muid variante pole.
Nii sõidabki Egle Moskvasse nädalavahetustel. Marialgi on võimalik Eestisse tulla ainult laupäevaks ja pühapäevaks. Temal ei võimaldaks elamisluba saada isegi Eestis olev kinnisvara.
«Oleme kõik variandid läbi uurinud ning tõdenud, et ei mahu ainsagi kriteeriumi alla,» ohkab Egle. «Seepärast võtsime nõuks ära kolida. Algul otsustasime küll lahku minna, sest siin koos elada pole meil mingit väljavaadet. Leidsime, et teineteisest eemal viibida on kohutav.»
Egle on end seadustega põhjalikult kurssi viinud ning otsinud nädalate ja kuude kaupa võimalusi. Nüüd on ta kindel, et Eestis lahendust tõepoolest ei leidu.
«Kui ei ole, siis ei ole,» ohkab naine. «Siis tuleb lihtsalt ära minna.»
«Sakala» pöördus kommentaari saamiseks riigikogu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liikme Liisa Pakosta poole. Rahvasaadiku meelest ei saa Hispaaniasse kolimise põhjus kuidagi tuleneda asjaolust, et siin pole võimalik abielluda.
«Eesti Vabariigi kodanikud on vabad abielluma teistes riikides. Enamiku maadega on meil selle toimingu tarvis infovahetuslepingud,» kinnitas traditsiooniliste pereväärtuste innuka kaitsjana tuntud Pakosta.
«Hispaanias abielu vormistamiseks tuleks Eglel hankida siinsest rahvastikuregistrist väljavõte, mis kinnitab, et ta on vallaline. Seejärel tuleks tal koos elukaaslasega, kes on võtnud vallalisust tunnistava dokumendi ilmselt Vene Föderatsioonist, sõita Hispaania Kuningriiki abielu vormistama ning siis saab noorpaar Eestisse naasta,» selgitab ta.
«Abiellumise mõte ei ole ju sõrmuse sõrme panemine ja paberi saamine, vaid see, et saad elada kõige kallima inimesega normaalselt koos ja olla ühtlasi oma riigi vääriline ja väärtuslik kodanik,» on Egle riigikogu liikme väitest hämmingus.
«Välismaalaste seadus ütleb küll, et tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele, kes on abielus Eestis alaliselt elava isikuga, aga Eesti Vabariigi perekonnaseadus sätestab üheselt, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel ning on tühine, kui abielus on ühest soost isikud,» nendib ta.
Loomulikult võiks noorpaar kenasti Eestisse tagasi sõita, aga mismoodi hakkaks nende siinne kooselu seaduse järgi välja nägema? «Pagan võtaks, miks ma pean nihverdama ja otsima seaduseauke? Kui minu riik ei luba mul olla õnnelik ausalt ja otsekoheselt, ei jäägi ju muud üle kui emigreeruda,» on Egle nördinud.
Sillad on põletatud
Mis ootab Eglet ja Mariat Hispaanias, on teadmata. Egle käib kursustel ning suudab ennast hispaania keeles arusaadavaks teha küll. Kuigi kõik sillad on juba põletatud ning kohvrid pakitud, ei varja naine ometi hetkekski, kui kahju tal on kodumaalt lahkuda.
«Panen kõik praegu ühele kaardile,» tunnistab ta. «Loomulikult on hirm. Me ei tea lõppude lõpuks sedagi, kuidas meie kooselu õnnestub.»
Lahtine on, millist tööd nad leiavad ning kas üldse leiavad. Teadmata on, kus nad elama hakkavad. Ees ootab tundmatus. Võõras maa, võõras kultuur, võõrad inimesed... Egle ei salga, et kardab. Aga teist valikut ei ole. Soov koos elada kaalub kõik üles. Armastuse nimel võib pea ees tundmatus kohas vette hüpata.
Päevselge on see, et juhtugu mis tahes — niisugust ametiposti, nagu Eglel on Eestis, ta Hispaanias ei saa.
Keskkond on täiesti uus. Kõige rohkem hakkab ta ilmselt igatsema eesti keele järele.
«Hakkan puudust tundma lähedastest ja maakodust,» mõtiskleb Egle nukralt. «Kindlasti pean seal esialgu tegema musta tööd. Aga olen valmis isegi tänavat pühkima ja nõusid pesema.»
Eestis on Egle hinnatud spetsialist. Tal on huvitav ning tasuv töö. Üle kümne aasta on naine olnud juhtival kohal, aga ometi ei kõhkle ta hetkegi.
«Oleme Mariaga proovinud lahku minna,» jutustab ta. «Igatsus halvab nii, et sa pole võimeline midagi tegema. Toimid inimesena küll edasi, kuid säde on sinus kustunud.»
Omasooliste abielud on lubatud mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis. Eglel ja Marial oleks võimalik paluda varjupaika Hollandist — tarvitseks üksnes viidata geiõiguste rikkumisele ja tõenäoliselt tuldaks neile vastu.
Kummatigi ei soovi nad asja nii dramaatiliseks ajada. Hispaanias on välismaalastel lubatud abielluda, kuid selleks peab üks osapool elama kohapeal. Seetõttu võtabki Egle varsti kohvrid, jätab sõprade ja sugulastega jumalaga, keerab ukse enda järel lukku ning asub teele kauge maa poole. Maria sõidab hiljem järele.
«Seal on meil võimalik abielluda ning pärast seda saab Maria kui minu seaduslik naine taotleda Hispaanias elamisluba,» tutvustab Egle protseduurireegleid. Nende tundmaõppimine on võtnud temalt märkimisväärse aja. «Mõistagi oleksime olnud õnnelikud Eestis, kuid kahjuks pole see võimalik.»
Nii jätavad mõlemad kodu ja kodumaa, töö ja lähedased. Ütlen Eglele, et tema näol kaotab Eesti väga hea spetsialisti.
«Mulle on ka hakanud nii tunduma,» muigab ta vastuseks. Saatuse tahtel on talle just viimasel ajal tehtud paljutõotavaid tööpakkumisi. Ühes kohas lubati, et ettepanek on jõus tema ärasõidu kiuste: nad ei tahtvat, et selline inimene läheks riigile kaduma.
Eluohtlik erinevus
Egle peab kõige kurvemaks tõika, et õiget kooselu pole nad Mariaga proovida saanudki. Kord on üks külas, kord teine või ollakse koos reisil. Kuidas hakkab sujuma päevast päeva, nädalast nädalasse koos elamine, ei tea kumbki.
Lähedaste eest pole Egle Maria olemasolu varjanud. Nii on kõigile lihtsam. Maria oli tema elus esimene naine.
«On neid, kes ütlevad, et ei mõista seda, kuid aktsepteerivad,» räägib Egle. «Ainult üks sõbranna sai šoki. Halvustavat suhtumist pole ma kohanud.»
Tööl Egle isiklikest asjadest ei räägi ning seal teab Mariast ainult üks kolleeg. «Olen mõelnud, miks see mul varem välja ei löönud,» arutleb naine. «Raamatutest olen lugenud ja filmidest näinud, mis saab, kui inimene avastab endas sellised jooned ja identiteediprobleemid. Minu silmis on see kõik jama. Hetkekski ei tekkinud kahtlust, et see on vale või häbiväärne.»
Eesti geiringkondadest ei tea ta suurt midagi ning geisõpru tal pole. Ta ei tunne nende järele vajadustki. Venemaal seevastu on homofoobia märksa tugevam ning seal moodustavad geid omaette maailma. Maria kardab, et kui Egle tööl saadakse nendest teada, on töökoha kaotus vältimatu. Tema kodumaal ei ole päevapealt vallandamine neil puhkudel erand, vaid pigem reegel. Seal on erinev olla iseäranis keeruline, vahel koguni eluohtlik.
«Maria sõprade hulgas leidub neid, kes on kõvasti läbi pekstud,» jutustab Egle. «Mingid mehed võtavad viina, sõidavad geibaaride juurde ning siis läheb lahti. Kaks niimoodi peksa saanut olid pikalt haiglaravil. »
Egle võib mõista ükskõiksust, kuid mitte vaenulikkust. Enne Mariat ei pidanud ta end homofoobiks — see teema jättis ta lihtsalt ükskõikseks. Ta ei suuda aru saada, miks Eestis kehtivad ikka veel kivinenud arusaamad, nagu oleksid koos elavad ühest soost inimesed tingimata rüvedad perverdid.
«Ma ei saa sellest aru,» raputab ta pead. «Hea küll, öeldakse, et see on hälve. Bioloogiliselt on mees ja naine loodud järglasi saama. Kõike, mis on teistmoodi, võib pidada kõrvalekaldeks, et mitte öelda puudeks. Aga me ju aktsepteerime ka puuetega inimesi ja tahame neile võimaldada head elukvaliteeti. Ütelgem siis, et mul on puue, aga ikkagi tahan ma olla õnnelik.»