Hobusekasvataja rikkus on suhteline. Kui tallis on 90 hobust, mis maksavad keskeltläbi 5000 eurot, saame tema varanduseks 450 000 eurot. Krooniajal olnuks ta miljonär, ent raha ei pruugi tal ikka olla.
Peep Puna kasvatab kuldkollasel võilillepõllul trakeeni tõugu hobuseid
29. mai 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Väärtus on see, mis loeb,» lausus osaühingu Heimtali Hobusekasvandus omanik Peep Puna. «Kui hobune end ära tasub, siis ainult pika aja jooksul.»
Enamasti saavat head hinda vaid mõne hobuse eest, kuna teistele tuleb peale maksta.
Võilillepõllul
Heimtalis mahub talli 130 hobust. Kohapuudus võib tekkida ainult talvel, kui kodus kasvatajad toovad sinna ka oma loomad.
Praegu on Peep Punal 93 hobust. Ta on Eesti suurim trakeenikasvataja. Selle tõu esindajaid on Punal 77. Tori hobuseid on kümme, neist toetusaluseid kuus. Toetusalustes pole võõrast verd. Veel on tal mõni Eesti tõugu hobune, paar poni ja ristand.
Varssu sündis sel kevadel kuus ja seda on vähe. «Ühel aastal on meil neid olnud koguni 20,» ütles Puna. Tema jutu järgi pole praegu loomadele tahtjaid ja seepärast ongi varssu napilt.
Tänavustest on viis noored täkud ja vaid üks mära. Nad uitavad koos emade ja teiste märadega 16 hektari suuruses koplis ning ampsavad kosutuseks võililli, mida elektrikarjusega piiratud alal kasvab rohkesti.
Puna ei osanud öelda, kui palju loomi seal parasjagu nosib, aga mõnikümmend hakkas silma kohe esimesel vaatamisel.
Kõigepealt pistis nina inimeste juurde raudjas mära. Pärast paari koonusilitust saabus teisigi pai nõudjaid, kuni lõpuks nuias hellitust korraga kümmekond looma.
Kui neist välja ei tehtud, tegid nad end märgatavaks: naksasid seljakotirihmast, sikutasid särgist või napsasid oma pehmete mokkadega käest.
«Meil kurje hobuseid pole,» tähendas Peep Puna. Selline julge kontaktiotsimine näitab tema kinnitust mööda, et inimene on karja vastu võetud.
Siiski lisas ta, et loomad on ettearvamatud ja valvas tuleb olla igal juhul. Võõra heli, näiteks paberikrabina peale põikaski mõni mära järsult kõrvale.
Peljata polnud uudistajatel Heimtali loomi siiski vaja. Puna avaldas sõbraliku hobuse kasvatamise nipi: esimestel elutundidel peab varssu puudutama, siis oskavad nad inimestega arvestada. «Pärast varsa sündi tuleb võtta ta kinni ja hoida teda, vastasel juhul hakkab ta pelgama. Kui sünnist on paar päeva möödas, ilma et loomaga oleks tegeldud, on temaga kontakti leida juba keerulisem.
Praegu traavivad hobused kopli kõrval kulgeval teel sõitvate autode ja jalgratturitega kaasa. Signaali anda pole tallipidaja sõnutsi hea: see ajab loomad nii ärevusse, et nad võivad joosta läbi elektrikarjuse ning minna kellegi aiamaale.
Koppel on trakeeni märadel ja varssadel võililledest kollane. «Nad söövad täpselt nii palju, kui jaksavad,» lausus Peep Puna. Muidu on päevanormiks ette nähtud kaheksa kilogrammi heina ja olenevalt hobuse suurusest kaks kuni kuus kilo kaera.
On ka lisatoitu, aga ligi sajapealist hobusekarja sellega sööta on kallis. «Nii võid kodus ühte looma pidada,» nentis hobusekasvataja. Siiski antakse kasulikke lisaaineid tema sõnutsi ka Heimtali ratsudele, seda saavad põhisööda kõrvale sugu- ja spordiloomad.
Ost ja müük
Peep Puna meenutas, et 2006. aastal käis Saksa trakeeni liidu delegatsiooniga Eestis kunagine olümpiahõbe, ratsutaja Ulla Salzgeber ning avaldas soovi osta spordihobuseks toona kaheaastane täkk Essen.
Puna noort looma ei müünud. Tõtt-öelda ei jõutud isegi hinnaläbirääkimisteni: siinne hobusekasvataja arutles, et sportlane poleks maksnud seni veel mitte mingeid tulemusi näidanud hobuse eest ilmselt eriti palju.
Nüüd on Essen müüdud Belgiasse. Esmaomanik pole kuulnud temast rohkem, kui et ta olevat tubli ja müüdavat tõenäoliselt ka Belgiast edasi — võib olla Ameerikasse.
Tänavu teeb Heimtali hobusekasvatus esimese otsetehingu Ameerikaga: üks sealne trakeeni tõu aretaja on tundnud huvi mära Pansy vastu. Seni on Pansy veel Heimtalis ja tema külje alla hoiab end väike varss. Noor täkk sündis alles 30. aprillil ning oli tükk aega nimetu, kuni talle anti isa ja ema, Aristokraadi ja Pansy järgi nimeks Pankraat.
«Trakeeni tõu puhul nimetatakse järglased ema algustähe järgi. Meil on P-ga algavaid loomi palju ja nime leida seetõttu päris raske,» tähendas Puna. Tema sõnul püüavad nad panna varsale sellise, mis häälduks eesti ja inglise keeles enam-vähem ühtemoodi.
Kui kõik läheb hästi, kappab aedkannikese ehk võõrasemana tuntava lille nime kandev Pansy juba enne aasta lõppu inglise keelt kõneleva rahva juures. «Müüme ta sinna ja võib olla tahab seesama ameeriklane varssa ka,» lausus Puna. Viimati mainitud tehingu ütleb ta olevat veel küsimärgi all, sest tõuaretaja eelistaks märavarssa.
Üle Atlandi läheb Pansy igatahes laevaga. Kasvataja ütlemist mööda oleks hobusele lennureis parem, kuid ta lisas, et tõuaretajad pole nii rikkad, et kõiki mugavusi võimaldada. Vedu maksab niigi rohkem kui hobune.
Puna teab rääkida, et hobuste laevasõit Eestist Ameerikasse on maksma läinud 17 000 eurot.
Kõrgelt hinnatud hobused
«Ratsahobuse võib mõnikord kätte saada ka suisa tasuta,» nentis Peep Puna. Juhtuvat, et loom antakse muidu ära, sest tal on vigastus või pole enam võimalik teda lemmikloomana pidada.
Kuuldavasti kõige kallim hobune, A Big Boy, kellega ratsutas takistussõitja Rein Pill, müüdi mõne aasta eest Onassise suguvõsale. Puna sõnul ei teadvat täpset hinda keegi peale asjaosaliste, ent see öeldakse küündivat miljonitesse eurodesse.
Selle kuulsa ratsu kohta rääkis Puna, et too oli Eestisse toodud ning siin väga hästi välja sõidetud ja näidatud. «Ega teda muidu nii suure summa eest oleks ostetud, kui temaga poleks saanud suurt sporti teha,» märkis ta.
Ise pole siinne hobusekasvataja ratsu selga saanud kakskümmend aastat. «Kahju on muidugi, aga vanus ja tervis ei luba,» tunnistas ta ja lubas naljatamisi proovida ratsutamist taas siis, kui pensionile jääb. Loomad paistsid niisuguse seisukoha igati heaks kiitvat, sest nii mõnigi tonksas peremeest seepeale sõbralikult ninaga.
Puna jutu järgi on Eesti hobused kõrgelt hinnatud ning juuni algul tuleb Saksa trakeeni liidu esindus koos oma juhi Lars Gehrmanniga jälle siia.
Meie hobused pälvivad sakslastest kohtunikelt enamasti kõrged hinded. Kümne palli süsteemis hinnatakse välimikku, jalgu, liikumist, traavi, galoppi ja hüpet. «Eesti hobused on saanud üksikaladel ka kümneid,» tähendas Puna, aga seitsetki peetakse tema kinnitust mööda juba heaks ja see tulemus on meil sagedane.
PÄRITOLU
• Trakeeni tõug on pärit Ida-Preisimaalt Trakheni külast. Teise maailmasõja lõppedes tõid venelased suure osa sealseid hobuseid sõjasaagina Rostovi oblastisse ning nii tekkis kaks trakeenide populatsiooni, Vene ja Saksa oma. Enamik Eesti trakeene on pärit Venemaalt.
Allikas: tõuaretusspetsialist Kersti-Maie Alp