Täispikkuses artikkel ilmus 17. mai «Sakalas»
Seitsmelapselise pere noorima võsukese Carli suus ei olnud sündides hõbelusikat, aga ta silmis helkis naeratus.
Pilistvere noormees pürgib profiratturite koorekihti
26. mai 2012, 08:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põldude ja metsade vahel Eistvere külas kasvav poiss unistas maast-madalast oma jalgrattast. Punase tõukeratta ta sai, aga sellega ei saanud kivisel kruusateel õiget hoogu.
Suvel, kui poiss oli 12-aastane, läks ta sugulaste juurde tallu abiliseks. Carlile öeldi, et kui ta on tubli ja töökas, saab ta endale jalgratta. See, et tegemist on naisterattaga, ei morjendanud poissi üldse. Viimaks toodigi kaherattaline Soomest. Poiss imetles ja puhastas seda ning käis igal võimalikul juhul sõitmas, näiteks karjäärides ujumas.
Suve lõpul selgus, et ratast ta siiski koju kaasa ei saa. Carl oli vist suure tuhinaga kokkuleppest valesti aru saanud. Öeldi küll, et kui ta järgmisel suvel naaseb, saab taas rattaga sõita, aga poiss oli siiski kurb ja pettunud.
Päris oma rattast unistas Carl Heinrich Pruun veel mitu aastat. Vahel sai ta Kirivere koolis käies lustida sõprade sõiduriistadega. Raha isikliku ratta soetamiseks sai ta kokku alles 15-aastaselt, kui oli abiks Eistvere motellis, lõhkus puid ja tegi muid töid. Rõõm oma ratta üle oli suur. Kuigi sõiduriist ei olnud uhke, sõitis noormees sellega väga palju, vahel käis 25 kilomeetri kaugusele Põltsamaale ametikooligi.
Peatselt tundis Carl rattaga vurades, et liigub päris kiiresti. Nüüd unistas ta võistlustele pääsemisest. Kolme aasta eest astus ta Põltsamaa rattaklubisse. Selle juht, kohaliku rattapoe omanik, ise kunagi ratast sõitnud Tarmo Tiks andis Carlile korralikuma sõiduriista ja varustuse ning viis ta võistlustele. Toetus tuli heast südamest ning põhjusel, et noormees oli innukas ja särasilmne treenija. Vahel käis ta vastuteeneks poes rattaid puhastamas ja talviti lund lükkamas.
Suurt edu noormees esialgu võistlustel ei saavutanud. Trenni tegi ta ometi isuga: suvel sõitis rattaga tuhandeid kilomeetreid, talvel uisutas Pilistvere järvel ja tallas ise suusarada ning käis Põltsamaal ujumas. Ajapikku muutusid noore mehe jalad tugevamaks ning eesmärgid kindlamaks. Kuigi ta alustas tippspordi jaoks tavatult hilja, 17-aastaselt, uskus ta ometi, et võib tõsise töö ja pühendumusega jõuda päris tippu, profijalgratturiks.
Füüsiline põhi oli maatööga harjunud poisil tugev, põhikoolis oli ta usinalt tegelnud jooksmise, jalgpalli, võrkpalli ja korvpalliga. Hiljem lisandusid breiktantsutrennid Pilistvere pastoraadi juures. Seda ala harrastab ta ise ja teisi treenides talviti tänaseni.
Mitu viimast aastat on Carl elanud Pilistvere pastoraadis. Lahtiste kätega noormees teeb seal aseme ja söögi eest vajalikke töid, näiteks trimmerdab muru ning on ladunud väliköögi vundamendi.
«Carl on mulle otsekui poja eest,» lausus Pilistvere vaimulik Hermann Kalmus, kes noormehe spordimeheteele igati kaasa elab.
«Ta on enneolematu visadusega treeniv noormees,» kõneles pastoraadi kokk Ülle Raabe vaimustunult. «Teised lähevad välismaale autoraha teenima, aga tema vihub iga ilmaga trenni teha.»
Pühendunud spordimeest toetavad vennad ja õed, ema ning Pilistvere kirikuõpetaja kaasaga. Nende ning Tõnis Riiski, perekond Šeferi, Kuldar Kipperi, Venevere puhkeküla ning Imavere vallavalitsuse fondi «Andekas laps» rahalise toega sai noormees kevadtalvel paar kuud treenida Belgia amatöörklubis.
Lõpetanud mullu kevadel Põltsamaa ametikooli, jätkas Carl Tallinna kõrgkoolis õpinguid ehituse alal, aga jättis need pooleli, leides, et see pole päris tema tee. Lisaks kippus õpingute kõrvalt nappima aega jalgrattasõiduks — tema siht on ju saada profiratturiks.
Läinud sügisest Carli treeniva endise tuntud profiratturi Janek Tombaku arvates on noormehel ratturina suur potentsiaal.
«Carl ei ole kõige talendikam ning alustas tippspordiga hiljavõitu, aga tal on väga suur tahtejõud ning see viib spordis ja elus edasi. Temast sihikindlamat ja tublimat õpilast oleks raske leida. Carl on lihvimata teemant.
Eesti on talendikaid inimesi täis, hoopis vähem on neid, kes viitsivad sportliku edu nimel tõeliselt ponnistada,» ütles treener.
Janek Tombaku sõnutsi tuleb Carli treeningutel pigem tagasi hoida, et noort organismi mitte kurnata. «Tal on palju õppida, õige sõidutunnetus ja oskus treeningutel keha kuulata tulevad aastatega. Kui kõik läheb ootuspäraselt, võib Carl paari aasta pärast olla Eesti rattamaailmas arvestatav tegija,» lisas ta.