Kolm särasilmset küpses eas naist lagistavad naerda ning vadistavad inglise, vene ja poola segakeeles sellest, kuidas nad Viljandis vabatahtlikena inimesi on aidanud.
Poolatarid aitavad hansarõõmu pakkuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LIISI SEIL
liisi.seil@sakalakirjastus.ee
Poolatar Ewa Nafalska võtab kätte paberilipiku, millele on suurte trükitähtedega kirjutatud: «Mina aitan pakkida.» Selle kinnitab ta rinnale siis, kui läheb Bonifatiuse gildi hoovi abistama Viljandisse maasikate otsimise mängule tulnud lapsi.
«Lapsed ei saa aru, miks ma seal seisan. Siis näitan neile silti,» selgitab naine ja loeb teksti kõva häälega ette. Kaaslased itsitavad selle peale nagu koolitüdrukud.
Kolm Poola naist, Božena Borowicz, Ewa Nafalska ja Teresa Sagan viibivad Viljandis 11. juunini. Nad on siin tänu Euroopa Liidu programmile, mis kannab pealkirja «Eakate vabatahtlik teenistus kultuuride vahetuseks». Raha andis Grundtvigi elukestva õppe programm.
Suurema osa päevi veedavad poolatarid Bonifatiuse gildis, aidates seal teha ettevalmistusi 8.—10. juunini kestvateks Viljandi hansapäevadeks.
Neljapäeval lõikasid naised näiteks välja paberist kroone, millele nad pidustuste ajal koos lastega kaunistusi tegema hakkavad. Vabatahtlikud on osalenud ka keraamika ja klaasimaali õpitubades.
Lühikestel õmblemiskursustel on poolatarid endale valmistanud keskaja rõivaste komplektid. Suurt elevust tekitas naistes ka võimalus ise leiba küpsetada.
Vabatahtlike Eestis viibitud aja sisse mahub teisigi ettevõtmisi: kontserte, teatrikülastusi, kohtumisõhtuid ning väljasõite Soomaale ja Saaremaale.
Seeniorid lähevad vahetusse
Külalisi võõrustava mittetulundusühingu Viljandimaa Vabatahtlike Keskus (VIVAK) juhi Helen Visnapuu sõnul on kõnealune programm mõeldud üle 50-aastastele. Viljandis viibivate naiste vanus jääbki 50 ja 60 eluaasta vahele.
«Programmi eesmärk on aidata kaasa eakate aktiivsele vananemisele. Seenioridest vabatahtlikud saavad tulla võõrale maale, tutvuda sealse kultuuri ja inimestega, arendada oma keeleoskust ja tunda, et nad on ühiskonda kaasatud.»
VIVAK oli ainuke, kes tänavu Eestist sellisele projektile rahastuse sai.
18. juunil sõidavad kolm viljandimaalast omakorda Poola, kus nad saavad kaasa lüüa Grunwaldi lahingu lavastuse korraldamisel. Neist vanim on 70-aastane. Samasugune vabatahtlike vahetus leiab aset järgmisel aastal.
Enne ärasõitu korraldatakse kõigile 40-tunnised inglise keele kursused. Programmi eelarvest makstakse kinni ka reisi-, elamis-, söögi- ja tegevuskulud.
Üks tingimus on, et seeniorid tuleb majutada võimalikult mugavatesse tingimustesse. Viljandis peatuvad nad Hilda Villas.
«Tunneme ennast seal nagu oma kodus,» kiitis poolatar Ewa Nafalska.
Enne kõnealuse projektiga liitumist kolm naist üksteist ei tundnud, kuigi nad kõik elavad Lublini regioonis.
«Lugesin internetist, et on võimalik sellisest programmist osa võtta, ja otsustasin proovida,» rääkis Chełmi linnast pärit Ewa Nafalska, kes on praegu pensionär, kuid varem töötas kahesaja õpilasega kooli direktorina. «Kui sõpradele kandideerimisest rääkisin, rõõmustasid nad, et tulen nii eksootilisse riiki. Poolakatele on see avastamata maa.»
Peavad Eestit eksootiliseks
Pärast koju naasmist lubas Ewa Nafalska rääkida seal palju nii Eestist kui Viljandist. «Meile meeldib siin väga, toredad on nii inimesed, loodus kui linn. Soomaa rahvuspargi maastikud on ainulaadsed,» kõneles ta.
Teresa Sagan, kes töötab Lublini lähedal Swidniku linnas onkoloogiaosakonna õena, tõstis suurima elamusena esile Viljandi lossivaremeid. Temal kui ajaloohuvilisel on siin linnas vaatamist küllaga.
«Mulle meeldib ka teie keskkond — siin on puhas vesi, õhk ja ümbruskond, vähe autosid ja inimesi,» tõdes ta.
Lublinis elav Božena Borowicz on erialalt ehitusinsener, kuid praegu tegutseb ta iseseisva kinnisvarahindajana.
«Ühel päeval sattusin arvutist midagi otsides veebilehele, kus pakuti võimalust vabatahtlikele vanuses 50+. See huvitas mind väga, sest olin heategevuskeskuses kokku puutunud töötute naistega, kellel ei olnud ideid, kuidas oma elu huvitavamaks muuta. Mõtlesin, et miks nad ei võiks olla vabatahtlikud!»
Borowicz otsustas võimaluse esmalt ise järele proovida, soovides ühtlasi oma inglise keelt värskendada. Nüüd on ta juba veendunud, et see on hea projekt, mis võimaldab ka vanematel inimestel maailma näha.
Naised avaldasid lootust, et jäävad sõpradeks ka pärast kodumaale naasmist.
Praegu kulutavad nad igal õhtul veidi aega sellele, et panna oma muljed kirja Eestist ja vabatahtlikutööst kõnelevatesse blogidesse. Naiste tuttavad on need jutud juba väga huvitavaks tunnistanud.