Tüürimees Marika leidis vee pealt vabaduse

Margus Haav
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tüürimees tööpostil. Oma suguvõsas on Marika Minina esimene, kes on valinud meremehe ameti.
Tüürimees tööpostil. Oma suguvõsas on Marika Minina esimene, kes on valinud meremehe ameti. Foto: Erakogu

«Mis mõttes naine laevas, laev põhjas?» imestab Rootsi lipu all seilava kruiisilaeva tüürimees Marika Minina ja muigab. «Palju laevu on uppunud ja ma ei tea küll, et mõne neist oleks põhja lasknud naine. Seda on alati ikka mehed teinud!»

Viljandist pärit Marika on 1999. aastast Rootsis elanud, ent oma sünnipäeval on ta ikka kunagises kodulinnas emal külas käinud.

«Ma seekord siiski ei tule — ema on ka parajasti merel!» teatas ta telefonis läbi kahinate rõõmsalt oma sünnipäeva eelõhtul, kui olin talle kokkusaamise asjus helistanud. Tõepoolest: ka Marika ema töötab laeval. Nii et nende peres on hoopis isa see, kes naisi merelt koju ootab.

Päike tõusmas või kuu loojumas ookeanil on maagiline pilt. Tähistaevas on teisel pool maakera teistpidi. Delfiiniparv lõbusalt lainetes hullamas, eemalt paistev hai uim ning kõikvõimalikud eksootilised paigad... Need on meremehekutsega kaasnevad kaalukad plussid.

«Seal on vabadus ja on ükskõik, kas sõidad merel, ookeanil või saarestikus,» mõtiskleb Marika, kui kohtume paar nädalat pärast telefonikõnet Viljandis. Tal on taskus kaptenipaberid. Enne kapteniks saamist peab aga töötama 360 päeva tüürimehena ning pärast seda sama palju vanemtüürimehena. See nõue erineb pisut riigiti, kuid kogemusi ja staaži on vaja.

Kust neiu tõmme merele alguse sai, on keeruline öelda. Praeguse uhkete pagunitega mundrini on Marikal tulnud läbi käia õige pikk tee. Tema esimene töökoht laeval oli teenindava personali seas. Just sel ajal tekkiski sügavam huvi meremehe elukutse vastu.

«Mulle selline elu meeldis ning nii ma otsustasingi,» räägib ta. «Läksin Ahvenamaal asuvasse mereakadeemiasse õppima.»

Neli ja pool aastat kestnud õpingute ajal tuli alustada madrusena.

Naised ja merekarud

Meremehe ja tüürimehe ametit on läbi aegade nii mehiseks peetud, et nende kohta pole eesti keeles isegi naissoost vormi — kes ikka oleks kuulnud merenaisest. Ahvenamaa mereakadeemias õppis peale Marika teisigi naisi. Tõsi, mitte eriti palju. Tema praeguses kodulaevas pole küll ühtki naissoost ohvitseri, kuid selle eest on maailmast teada naiskapteneid.

Eestis praegu üles puhutud soolise võrdõiguslikkuse teema jääb Marikale võrdlemisi arusaamatuks tormiks veeklaasis.

«Kõik võivad ju lõppude lõpuks kõike teha,» kehitab ta õlgu. Õigupoolest on ta ise suurepärane näide sellest, et kui naine tahab midagi teha, siis ta seda ka teeb. «Mis seal vahet, kas oled mees või naine? Nojah, kui ma töötasin madrusena, oli vahel füüsiliselt raske küll. Teisest küljest: kui sa ei jõua kahte trossi korraga sikutada, võtad nad ühekaupa ette. Töö saab ikka tehtud.»

Merel on muidugi omad seadused ning näiteks Marikale pole keegi hakanud tegema hinnaalandust pelgalt sellepärast, et ta on sale ilus naine.

«Usun, et Eesti lipu all sõitvatel laevadel oleks naisohvitser endiselt probleemiks, aga mujal maailmas pole see enam ammu nii,» räägib ta. «Mina ei ole kohanud seda, et mõni vana merekaru oleks minu vastu ainult sellepärast, et ma naine olen. Eks meremeeste hulgas ole igasugust rahvast, aga nendega suhtlemiseks tuleb lihtsalt õige viis leida.»

Marika jääb natukeseks mõttesse ning lisab, et Rootsis on võrdõiguslik suhtumine muidugi eriti kaugele arenenud, kuid see ei pruugi kehtida paljude teiste laia maailma riikide kohta.

Praegu on Marika teine tüürimees Stockholmi ja Marie­hamni vahel kurseerival kruiisilaeval Birger Jarl. Oma elu kaheks tähtsamaks aluseks peab ta Tallink Silja Galaxyt, kus ta oli mitu aastat vahimadrus, ja tohutut Walleniuse Don Carlost, mille pardal sõitis ta  ümber maailma.

«Mu praegune laev tundub Galaxy kõrval väike, aga seal on huvitavam see, et pole nii palju moodsaid abivahendeid ning peab oskama navigeerida lihtsamate ja vanemate seadmetega,» räägib ta. «See pakub palju rohkem väljakutset.»

Tulekahju ookeanil

Mida siis suure laeva tüürimees õieti teadma peab?

Autosõiduga pole seda kuidagi võimalik võrrelda. Tüürimees peab hästi tundma navigatsiooniseadmeid, meresõidureegleid ja iga laeva manööverdamisomadusi. Teada tuleb, kui kiiresti või aeglaselt reageerib laev kursi muutmisele ning kuidas mõjutavad seda tuul, hoovused ja jää. Kursi muutmisest tähtsam on aga kiiruse vähendamine. Suured tankerid peavad juba pikalt enne sadamat kiirust vähendama, et õigel ajal pidama saada.

Saarestikus navigeerimiseks tuleb tunda radaripilti. Eluliselt tähtis on teada, kui lähedalt võib karidest mööduda, ilma et neile otsa sõidaks, ning silmas peab pidama ka seda, et laevad ei kohtuks keelatud kitsastes kohtades. Selleks kasutatakse raadiosidet ja raporteeritakse laevaliikluse korraldajale, kui mõnest keerulisest punktist möödutakse.

«Saarestikus võtavad laevad alati lootsi,» räägib Marika. «Iga päev saarestikus liiklevatele reisilaevadele läheks see aga liiga kalliks. Sellepärast teevad tüürimehed nii-öelda liinilootsi paberid, mis kehtivad ainult ühel kindlal liinil.»

Kõige hoolsamalt jälgib ta laevaliiklust ja seda, et kõik navigatsiooniseadmed ja elektroonilised abivahendid toimiksid. Aparaadid ei suuda aga asendada inimest.

«Tehnika abil võib laeva ise sõitma panna, aga seda senikaua, kuni kõik asjad toimivad,» muigab Marika. «Kui GPS kaotab positsiooni ja kürokompass ei toimi, on vaja seda näha ja osata laeva edasi turvaliselt juhtida teiste meetmete abil. Seda on ette tulnud küll!»

Avamerel pole kellelegi loota. Marika saab hakkama nii keevitamise kui veenisüsti ja haava kinniõmblemisega ning kui vaja, oskab ka sünnitust vastu võtta. Ta on läbinud  tuletõrjujakursused koos tullesukeldumise ning kõige muu sinna juurde kuuluvaga.

«Kõigega peab hakkama saama. Ookeanil ju arsti ei ole ja helikopter ei saa ka alati tulla,» räägib ta.

Kõige mustem võimalik stsenaarium on tulekahju laevas.

Suhtelised kaugused

Laevas ehk teisisõnu töökohas elamisel on Marika kogemuste põhjal hulk praktilisi plusse. Kui tihti võib tööleminek maismaal kulgeda liiklusummikutes üle kivide ja kändude, siis laevas ärkad, kõnnid piltlikult öeldes paar korrust kõrgemale ning oledki tööl. Ei mingit autoakende kraapimist või lumes sumpamist, tüütutest bussi- või ronginaabritest rääkimata!

Kui Eestis on viimasel ajal järjest rohkem levinud elamine ühes ning töötamine teises linnas, siis laias maailmas on sellist paindlikku elustiili tükk maad edasi arendatud. Nii elataksegi ühes, tööl aga käiakse hoopis teises riigis. Kaugused on suhteliseks muutunud ja amet ei sõltu elukohast.

«Meil on laevas hispaanlased, nemad lendavad koju kolm tundi,» toob Marika elulise näite. «Samas sõidavad Põhja-Rootsi mehed koju kümme tundi!»

Mereelu on midagi erilist

«Kui mõtlen maaelule, siis tundub, nagu ei jääks seal millekski korralikult aega. Ootad reede õhtut ja kui see tuleb, oled töönädalast väsinud,» mõtiskleb Marika, kelle töögraafikus on praegu kaks nädalat tööd ja kaks puhkust.

«Laupäeval peab pesema pesu, koristama ja nädala toiduvarudele mõtlema. Pühapäeval on juba käes masendus esmaspäeva ees ja esmaspäeval hakkab kõik jälle otsast pihta. Puhkus võib sattuda aega, mil lakkamatult sajab. Lisaks peab jõudma ämma ja äia poole, maja värvida ja kõike, mida aasta jooksul pole jõudnud... Ja siis ongi puhkus läbi ja järgmiseni jääb tervelt aasta.»

Marika on oma ametiga silmnähtavalt rahul. Kui meelitada ametnikku vabal ajal kontorisse peole või treialit töökotta sünnipäevale, siis vaevalt nad nõusse jäävad. Kui aga keegi kutsub Marikat puhkehetkel merele, on ta iga kell valmis minema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles