Koolist võeti ellu kaasa kõik mis hea

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reede õhtul lauldi Ugala teatris «Loomiselugu». Sellega tänati kõiki neid, kes on vana hoidnud, säilitanud, õpetanud ning olla ja luua lasknud.
Reede õhtul lauldi Ugala teatris «Loomiselugu». Sellega tänati kõiki neid, kes on vana hoidnud, säilitanud, õpetanud ning olla ja luua lasknud. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandis on aastate jooksul kultuurihariduse saanud ligi 4000 inimest. «Sakala» otsis üles mõned kooli endised õpilased ja õppejõud ning esitas neile kolm küsimust.

1. Millised on teie ilusad mälestused kultuurikooli/kolledži/akadeemia aastatest?
2. Mida väärtuslikku olete sealt ellu kaasa saanud?
3. Millised on teie juubelisoovid oma kunagisele koolile?


Mari Kalkun,
muusik

1. Ilusaimad mälestused on seotud aastaaegade ja elukohtade vaheldumisega Viljandis, lugude loomistega, ennast­unustavalt uute pillide õppimisega, pisut metsikute pidude ja eluaegsete sõprade leidmisega.

2. Janu juurtetundmise järele ehk siis pärimuskultuuri maailma ja laulude järele ning tahtmise välja uurida, kuidas neid saaks muusikasse panna.

3. Pikka iga loomisel, boheemlaslikku jätkuvust ja entusiastlikku sitkust.

Anu Raud,
koosseisuline õppejõud aastatel 1994—2001

1. Ilus ja meeldejääv oli rahvusliku käsitöö esimese lennu lõputööde kaitsmine Heimtali viinaköögis. Teeb rõõmu, et nii mõnestki heast õpilasest on  saanud kultuuriakadeemia õpetaja.
Südant soojendavad õpilaste ilusad näitused ja raamatud, mida nad on avaldanud. Aja jooksul on palju rõõmu toonud kokkusaamised, juhendamised ja koostöö Kääriku talus.

2. Kultuuriakadeemia on seniajani minuga kaasas. Sealsed tudengid saavad osa Heimtali muuseumi talletatud kultuuripärandist. Mul on hea meel, et olen leidnud nooremaid kolleege, kes minu mõtteid jagavad ja suunda jätkavad. Ei ole tunnet, et tühi maa jääb järele.
Praegu kultuuriakadeemias toimuvat võib uute erialade teket silmas pidades nimetada rahvusliku tarbekunsti taassünniks.

3. Kõigepealt tahan öelda tänu- ja tunnustussõnad akadeemia ja eriti rahvusliku käsitöö osakonna juhtkonnale, et nad arendavad kõiki erialasid jõuliselt, mahlakalt ja loovalt. See ei ole õhulosside tagaajamine, vaid reaalsuse piirides ja nupukalt, talupoegliku tarkusega tehtud töö.

Rahvakultuur, millega kultuuriakadeemia suures osas tegeleb, pärineb eelkõige maalt ja maapiirkondadest. Soovin, et ei liigutaks vaid maalt linna, vaid võetaks taas suund linnast maale.

Soovime Heimtali põhikoolis avada kaunite kunstide kooli. Õpetajad võiksid sinna tulla kultuuriakadeemia lõpetajate hulgast.

Enn Siimer,
Viljandi kultuurikolledži rektor aastatel 1990—2000

1. Kõige ilusam mälestus on sellest, kui kolledž alustas, kui hakkasime kõrgharidust andvat õppeasutust arendama. Oli 1990. aastate algus ning inimesed töötasid suure innu ja andumusega, kella vaatamata. See on üks mälestusväärsemaid perioode.

2. Kümme aastat möödusid lennates otsekui üks päev. Ühelt poolt oli kolledžis suurepärane kollektiiv, teiselt poolt olid seal noored õppijad, kes tundsid ennast koolis hästi.
Praegusesse Kildu kooli direktori ametisse mul sealt eriti kogemusi kaasa võtta ei olnud, sest koolid erinevad nagu öö ja päev.
Üldhariduskool kõigi oma probleemidega on hoopis midagi muud kui ülesehitamist vajav kolledž. Liiati on praegu bürokraatia väga suureks läinud: kakskümmend aastat tagasi sai paljusid asju teha nii, nagu tahtsid, nüüd tuleb iga sammu pärast aruandeid kirjutada.

3. Soovin koolile samasugust järjepidevat uuenemist, nagu on olnud kultuurikoolist kolledžiks ja kolledžist akadeemiaks saamisel. Uuenemine annab palju juurde õppeasutusele, mis on Viljandile väga tähtis nii tööandja kui linna noortepäraseks muutjana.

Lydia Rahula,
dirigent

1. Aastad 1963—1967 oli nooruse ja õpingute aeg kultuurikoolis, kõik oli ilus. Mäletan toredaid ühispidusid, kus klubitöö õpilased esinesid koos teiste erialade noortega. Kohal oli kogu kool, sageli kostüümid seljas. Muusikutel oli alati palju tegemisi, igasuguseid esinemisi eri paigus. Ühel väljasõidul käis buss isegi kraavis ära! Ellu jäime!

2. Minu esimene õpetaja oli Raivo Laikre, kes oli oma nõudmistes väga konkreetne, samas oskas ka nalja visata. Temalt sain vajalikud algteadmised ja eneseanalüüsi oskuse. Muusikateooriat andis Paul Krigul, tolleaegne segakoori Koit dirigent. Koidus laulsid mu ema, vend ja vennanaine. Kooli diplomitöö tegin samuti Koiduga.
Tolleaegne kultuurikool andis laiapõhjalise hariduse, õpetajad olid väga positiivsed ja lahedad. Hiljem Tallinna pedagoogilises instituudis õppides oli põhjust Viljandis saadud haridusega igati rahul olla.

3. Soovin, et kaunid helid ja muusika ei lakkaks koolis kunagi kõlamast, et neist saaksid osa paljud inimesed ja neid kingitaks järgmistele põlvkondadele. Soovin, et see armas kool oleks alati näoga päikese poole.

Taimi Välba,
õppejõud aastatel 1960—2005

1. Eks pikkade aastate jooksul juhtunud palju, mis ikka veel meeles püsib, kuid eriti rõõmustasid mind 1994. aastal kirikumuusika-muusikaõpetaja eriala käivitamine ja mu 2007. aastal ilmunud raamat «Kantorikoolitus Viljandis».

2. Suur rõõm on olnud olla koos noortega ja mitte vananeda — lihtsalt ei olnud aega vanaks saada! See hoiak on mul seniajani kaasas. Nüüd ei anna aega vananeda Jaani kogudus, seal on mul palju kohustusi ja meeldivat tööd.

3. Akadeemiale soovin sama, mida ütles «Kevades» õpetaja Laur: «Julgelt ja rõõmsalt edasi!» Ja kui latt üle hüpates isegi natuke väriseb, pole lugu — peaasi et see liiga madalal ei oleks.

Leila Säälik,
näitleja

1. Minu kõige ilusamad mälestused on Ants Salumist ja Raivo Laikrest. Need olid kaks õpetajat, kes mind harisid, üks kirjanduslikult ja teine muusikaliselt.
Kursusekaaslane oli Merle Karusoo, aga tema oli meil ainult esimesel kursusel. Kosel on tunnustatud kultuuritöötaja Aime Bahhovski, kellega vahetevahel kokku saame, kas sünnipäevadel või praami peal üle mere sõites.

2. Koolist võtsin ellu kaasa kõik hea, ja seda oli palju, see oli väga ilus aeg.
Minu teatriõppejõud olid Karl Ader ja Sirje Raudsik. Ader ehk Kaarup, nagu kõik teda kutsusid, õpetas meid luulet lugema, eelkõige aga sellest aru saama.
Meie ühiselamu oli vana Ugala vastas ja käisime üle tänava Kaarupi juures lavakõne tundides. Arvestused olid meil lausa lava peal. Kaarup õpetas meid lava austama: läksime sinna pidulikult, valgete pluusidega. Tema sisendatud arusaamine teatrist ja austus lava vastu on mind eluaeg saatnud.

3. Soovin tervist.

Silver Sepp,
tantsija ja muusik

1. Kõik need värsked inspiratsioonihood pärast päevatukastusest ärkamist mõnel harjutusklassi klaveril, kus päike tuli mind äratama ja kraanivesi oli magusam kui limonaad.

2. Esimesest kursusest peale puuris kool läbi mu teadmatuse koort. Tuum on koore sees kannatlikult ootamas, seniajani on teadmata, milline ta on. Sain aru, miks klaveriga harjutusklassidesse oli nüüd, aastapäeval, veidi valus sisse astuda. Väga vajalikud ja avardavad esimesed puurimisaastad.

3. Et igale tuumakale üliõpilasele leiduks tõeliselt toetav ja hoolitsev aednik.

Reet Lubi,
linnaraamatukogu direktor

1. Ilusaid mälestusi on palju. Nii neid, mis on seotud koolieluga, kui selliseid, mis puudutavad õppetöövälist elu.
Õppejõududega on olnud palju põnevaid juhtumisi. Le­gendaarsed olid Mati Muru hommikused loengud. Tavaliselt algasid need kell kaheksa ning olid mediteerivas stiilis. Ergutavat tooni andsid sekka kalapüüdmise näpunäited ja konkreetsed viited heale kalastamiskohale, siis mindi erialase teemaga edasi. Need hommikused loengud algasid tudengitele tihtipeale liiga vara, aga on meelde jäänud.

2. Eluks olen kaasa saanud eelkõige oskuse teha valikuid ja võtta vastu otsuseid ning nende eest ka vastutada.

3. Koolile soovin õnne ja kõike head ning et ikka oleks arengut, nagu praegu ilmselgelt on. Selline kool on väga vajalik nii Viljandi kontekstis kui tervet Eestit silmas pidades.

Ave Alvre,
tantsuõpetaja

1. Kogu kooliaeg ongi kokku üks ilus mälestus. On palju kilde, millest saab kokku värviline kaleidoskoop. 1980. aastail õppinud tulevane klubitöötaja-tantsujuht pidi kõike oskama ja minu meelest oli tantsutegevuse kõrval üks toredamaid asju mängujuhtimine.
Koos kahe teise tantsujuhiga tegin multikatest tuntud tegelaste Krokodill Gena, Potsataja ja Kübaramoori mängukava ning sellega õnnestus meil minna Jurmalasse Eesti-Läti-Leedu mängujuhtide festivalile. Meie kursuse kõige pisemat kasvu tüdruk oli Potsataja, Kübaramoor oli väga hea leid ja täitsa oma prototüübi moodi.
Rohelise peaga vene keeles laulva krokodillina ma seal Jur­malas üles astusingi. Sellest festivalist on meeles ka oma elu senini ainsal ametlikul orien­teerumisvõistlusel osalemine Jurmala mändide all ja mere kaldal.

2. Maailmapildi, julguse mõelda ja katsetada; arusaamise, et kui algus on tehtud, tuleb edasi minna, õppida ja areneda. Olen kaasa saanud ka kinnituse, et see töö, mida ma tol ajal õppima läksin ja seniajani teen, ongi minu.

3. Tarku mõtteid, nutikaid tudengeid, palju loovust ja õnne ka!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles