3000-aastase ajalooga Jeruusalemma biograafia on klassikaline näide, kuidas ühest globaal-majanduslikus mõttes võrdlemisi kõrvalisest nurgast võib usu abiga kujundada universaalse maailmakeskuse.
Nakkav pühadus
22. mai 2012, 16:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jeruusalemm rajatigi usule. Selles linnas on pühapaikade kontsentratsioon väga tihe. Jeruusalemm on kolme suure maailmareligiooni püha paik. Õigupoolest on kõik need kolm saanud alguse ühest ja samast, varasest judaistlikust algallikast ning põhinevad laias laastus ühtedel seisukohtadel. Võtmetähendusega pühadele paikadele on kristlaste, juutide ja moslemite kogukonnad pretendeerinud sajandeid leppimatult lõõsanud raevuga.
Raamatu autor, Londonis sündinud juudi päritolu Simon Jonathan Sebag-Montefiore on meie lugejatele hästi tuntud. «Potjomkin», «Stalin» ja «101 ajaloo suurkuju» on ainult viljaka autori enamjaolt põhjalike ja põnevate käsitluste mõned näited.
«Jeruusalemm» on kahtlemata suurteos nii vormilt kui vaimult. Ärgem unustagem enda sõnul terve oma elu selle raamatu kirjutamiseks valmistunud autori juudi päritolu: kindlasti oli tal raske jääda teadlasele kohaselt faktitruuks ja emotsioonivabaks.
Kummatigi on Montefiore sellega suurepäraselt hakkama saanud ning seejuures on tellisepaksune teos päris kindlasti ka isiklikult läbi tunnetatud. Ajaloolasena ei vali ta endale vaenutsevate leeride seas võitluspositsiooni, vaid jääb pigem terava pilguga, vaimukaks ja objektiivseks kõrvalseisjaks.
Jutustada Jeruusalemma ajalugu poliitilise tagamõtteta on keset praeguseni kestvat vaenutsemist hoomamatult suur ning ütlemata keeruline ettevõtmine. Autor püüab kronoloogilises vormis ülesehitatud jutustuses hoiduda kiusatusest näha minevikku oleviku kinnismõtete kaudu.
Kummalisel kombel tundub olevat reegel, et mida jumalakartlikumalt inimesed oma messia kutset järgides elada püüavad ja mida hoolikamalt viimseks kohtupäevaks valmistuvad, seda sõjakamaks nad muutuvad.
See paradoks näib olevat Jeruusalemma sisse kodeeritud. Pühaduse mudelit on aidanud süvendada kõik rohkem või vähem usul põhinevad laastavad otsused, alates 1000. Kristuse-eelsest aastast, mil piiblikuningas Taavet tollal veel tillukese linna vallutas.
Ühest küljest on «Jeruusalemm» kroonika, milles lahatakse pühaduse ja müstika, identiteedi ja impeeriumide olemust. Teiselt poolt on see elav ja faktitihe tõestus, kuidas pühakirjast võrsub vihkamine ning maine tee usundite tõotatud taevaste rahuriikide poole nõretab vihkamisest ja verest.
«Kui juudid, moslemid ja kristlased omavahel konfliktis ei ole, armastavad nad Jeruusalemmale omaselt teeselda, et teisi pole olemas,» tõdeb Montefiore.
Tapatalgud on kestnud 3000 aastat ja muutunud pole miski. Usk on ikka üks uskumatu asi.