Abiellumist on läbi aegade peetud inimese elus üheks kesksemaks sündmuseks ning niisama kaua on püsinud veendumus, et inimene saab oma bioloogilist ja sotsiaalset funktsiooni täita kõige paremini abielus olles.
Kolm suutäit leiba pruudile, orkestrist voodis rääkimata
11. mai 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pole siis midagi imeks panna, et Viljandi muuseumi näitusele «Pulm pani paari, tanu tegi naiseks» saabus eksponaate õige rohkesti.
Korraldajad kutsuvad seda näitust isetäituvaks. Ja põhjusega. Toimetasin minagi sinna ühe sätendavast riidest pruutkleidi — ligi neljakümneaastase, kuid see on hoole ja armastusega hoitud ning väga heas korras.
Riie hangiti omal ajal uskumatute pingutuste hinnaga Saksamaalt ning sestap polegi imestada, et rüü on ehtinud koguni kolme mõrsjat.
Komplekti kuulus õigupoolest ka loor, kuid see läks viimase pruudi peas kogemata kombel põlema ega ole enam säilinud. Küll on aga näitusel väljas loor ehk leier, mida kandis aastal 1905 oma laulatusel Johanna Puppart ja pool sajandit hiljem tema õetütre tütar Valve Alamaa.
Kui vanadel asjadel on lugu, hakkavad nad kõnelema. Enamik eksponaate läheb pärast näituse lõppu omanikele tagasi: pered hoiavad esivanemate pulmarõivaid nagu reliikviaid.
«Seda väljapanekut koostada oli puhas rõõm,» kinnitavad Tiina Jürgen ja Ebe-Triin Arros nagu ühest suust. Ekspositsiooni kolmas kokkupanija, Liina Järvekülg noogutab nõusolevalt kaasa.
Neli vahetust
Pulmade ettevalmistamisega kaasneb tohutu füüsiline ja vaimne pinge. Mingu pruudi ja peiu elu pärast seda kuidas tahes, pidu jääb ikka meelde, isegi kui see peeti nii kitsukestes oludes nagu Valvel ja Vilbertil 1961. aasta augustis. Väljas ladistas paduvihma ning Leies kolmetoalise maja kaunilt kujundatud aia murul seisid lauad ja pingid jalgupidi vees. Õu oli libe nagu liuväli. Midagi polnud teha, tuli kolida tuppa.
«Neljameheline orkester võttis koha sisse abieluvoodil,» on kirjas Malle Reseni mälestustes. «Lauad pandi toolijalgade alla ja nii nad seal õhtu ja öö mängisid. Köögis ja tubades algas kokkade õudusunenägu: seltskonda söödeti vist neljas vahetuses ja kahes toas. Kolmandas olid need, kes just ei söönud. Orkestri juures oli kolm korda kolm meetrit tantsupinda, aga pulmatuju oli korralik.»
Enamasti tagaplaanile jäävatel kokkadel tuleb neil pidudel sageli ette pingelisi hetki. Nii oli see 1964. aasta augustis ka Malle ja Heino pulmas. Toidulaua ettevalmistamisega hakati mässama juba neljapäeva õhtul. Töö jätkus reedel ning veel laupäevalgi. Oodati ju vähemalt sadat külalist.
Neljapäeval ja reedel läks paraku elekter ära ning hädaga võeti kasutusele isegi saunas asuv pliit. Külmik oli samuti rivist väljas ning riknev kraam tuli tassida keldrisse.
Kui pulmaseltskond registreerimiselt näljasena pärale jõudis, mindi kohe keldrisse toitude järele. Seal selgus, et uks on lukus, ning sellest, kus on võti, polnud kellelgi aimu. Otsiti ja otsiti, kuni viimaks leidis üks väike poiss põõsa alt suure keldrivõtme ning pidu võis alata. Ettevalmistused olid tehtud nii vägevad, et pulmaõlut jagus septembrikuuni välja.
Pulmanapsidega ei tasunud muidugi liialdada. Eha ja Heino 1967. aasta novembris peetud pulmapeole olid sõbrad saabunud Ida-Virumaalt suure veoautoga. Teisel päeval asutasid nad end kodu poole sõitma.
Keegi kaval külaline oli sokutanud autojuhi peaparandusõlle sisse viina. Pidu jätkus ja sõit lükkus järgmisse päeva. Sama temp tehti ka siis ning kauged külalised said tagasiteele asuda alles neljandal päeval.
Vainu tädi
Näituse üks haruldasemaid esemeid on esmapilgul märkamatuks jääda võiv väike tumedaks tõmbunud puulähker. Selle valmistas enda tarbeks Kolga-Jaani kihelkonna Soosaare vallas elanud Mari Pärtens.
Mari oli rahva seas tuntud kui Vainu tädi, külanaiste seas lugupeetud ämmaemand ning pidudel suur naljahammas ja lõuapoolik. Pulmas ja ristsetel kandnud ta viinalähkrit kaasas ning rüübanud sealt oma naljade kõrvale. Mari Pärtens oli ühtlasi tuntud rahvalaulikuna.
«Ütleme otse välja, et tegu oli nõiaga,» selgitab Tiina Jürgen. «Pulmades oli ta ikka platsis, lähker alati vööl.»
Teiste harulduste seas püüab pilku mõrsjavaip, mille valmistas 1830.-1840. aastatel Viljandi kihelkonna Pärsti vallas Ärina talus Ann Kurik. Seda on pärandatud emalt tütrele. Villase mõrsjavaiba või linase linikuga olid pulmas kuni tanutamiseni kaetud mõrsja pea ja nägu.
«Villasel mõrsjavaibal oli mitu tähendust ning selle kasutamise kohta pole päris täpselt enam võimalik midagi öelda,» räägib Jürgen. «See võeti pulmasõidul külma korral põlvede ümber, talvel kanti seda peas.
Pulmavaip visati peiu koju jõudes saanist või vankrist välja astuva pruudi jalge ette maha.»
Mõrsja nägu katta on kombeks paljudel rahvastel. Enne tanutamist arvati olevat kõige ohtlikum aeg, mil kurjad vaimud pääsesid kergesti ligi.
Jürgen näitab, et mõrsjalinik kinnitati kolme sõlega, mistap pruut ei saanud oma pulmalauas isegi süüa. Peiukodus andis ämm miniale liniku vahelt kolm suutäit leiba, aga see oli kõik. Toitu sai verivärske abielunaine alles pärast peo lõppu, kui oli aeg sängi heita.
Ajaloolased teavad uhkeid peenest linasest, pilude ja tikandiga kaunistatud pulmasärke, mille puhul pruut oli kudunud riide, õmmelnud valmis kleidi ning kaunistanud selle tikanditega, kulutades selleks vahel kogunisti kaks aastat.
Nutikad naised
Ida Kommissaar tegi oma pulmaööks ise särgi. Näitusel on see möödunud sajandi kahekümnendate aastate algusest pärit peen rõivaese koos Tarvastu kirikus peetud laulatuse fotoga kenasti väljas.
«Küll oli ilus pilt. Kõik ahhetasid: milline kena paar!» uurib Tiina Jürgen fotot, pea viltu. «Hiljem tuli välja, et naise tõeline armastus elas hoopis Viljandis ning pruut ja peigmees olid abiellunud ainult maa pärast. Nad olid muide päris lähedased sugulased. Ida Kommisaar oli järelikult hea näitleja ja niipalju kui teada, üks Viljandimaa esimesi fotomodelle.»
Näitusel saab näha kleiti, mida kandis Augustiga jaanuaris 1942 Särevere vallavalitsuses abiellunud Salme. See on valmistatud kenasti läikivast langevarjusiidist ning pruudil aitas seda õmmelda õige mitu abilist.
Ebe-Triin Arros nendib, et selle triikimiseks pidi minema kõvasti aega.
«Eesti naine on ikka leidlik olnud,» tähendab Jürgen. «Sõjaajal kasutati kõik ära.»
Leidub koolilõpukleite, mis on tehtud pulmakleidiks, ja pulmakleite, mis on kohendatud koolilõpukleidiks.
Arros juhib tähelepanu kummalisele, 1921. aastal kahe noore kommunisti vahel sõlmitud abielulepingule. Nad kohustuvad abielluma, kui kuulutatakse välja Nõukogude vabariik ja Eestis kukutatakse kodanlik võim.
«Pole teada, mis nendest edasi sai,» vangutab Arros pead. «Väga kurioosne dokument igal juhul.»
Näituse noorim koostaja Liina Järvekülg sai pulmatemaatikast ekspositsiooni kokkupaneku ajal rohkesti tarkust juurde.
«Vanad kombed on mulle sümpaatsed — mitte küll ranged ja radikaalsed äärmused,» naeratab ta. «Tanutamine ja põlletamine on minu meelest väga armas viis jätta oma neiupõlvega hüvasti. Paned tanu pähe, saad naise tunnusmärgi, seod põlle ette, oled perenaine. Just see, mitte kirikus antud jah-sõna määras, et oled naine.»
Tänapäeval lähevad pulmad maksma kümneid tuhandeid eurosid, aga vanasti võttis iga külaline kaasa oma söögi.
«Kes tõi liha, kes kapsaid,» räägib Liina Järvekülg. «Kohapeal ootas ees ainult pulmaõlu. See on väga praktiline. Tõepoolest, miks mitte seda kommet taas kasutusele võtta?»
Näitusel on kümnete teiste esemete seas väljas Viljandimaa ühe kuulsama fotograafi Jaan Rieti valged seemisnahast pulmakindad, ligi paarisaja aasta vanused pulmalusikad, XIX sajandi keskpaiku Holstre kandis tehtud veimevakk ja spetsiaalselt Meleski klaasivabriku tööliste pulmade tarbeks meisterdatud uhked ohjad — sellel vabrikul oli isegi oma hobusetall. Väike ruum on tulvil lugusid ja mälestusi.
«Kui loed neid, läheksid otsekui kunagistesse sündmustesse sisse,» ütleb Tiina Jürgen. «Pulm on pulm — eriti veel enda oma. Jalg väriseb all ja pärast ei mäleta sedagi, mis muusika mängis. Nüüd rulluvad need elud taas meie ees lahti.»