Maaelu armastus juhib läbi elu

Tea Raidsalu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
77-aastane mälestusese kirjeldab Silvi Saare sõnul hästi tema kanget iseloomu. «Taldriku tõi mulle jõuluvana. Ema pani mind siit sööma, aga mina karjusin: «Ma ei taha, konn vahib, lõuad laiali!». Ema siis õpetas: «Kui sööd, pane näpp konna peale ja vaata, kui ilus kassipoeg siin on!»
77-aastane mälestusese kirjeldab Silvi Saare sõnul hästi tema kanget iseloomu. «Taldriku tõi mulle jõuluvana. Ema pani mind siit sööma, aga mina karjusin: «Ma ei taha, konn vahib, lõuad laiali!». Ema siis õpetas: «Kui sööd, pane näpp konna peale ja vaata, kui ilus kassipoeg siin on!» Foto: Elmo Riig / Sakala

Artikkel ilmus 28. aprilli «Sakalas»

Tänavune maikuu on endisele Ülemõisa algkooli direktorile Silvi Saarele mitmes mõttes eriline: tähistamist ootab 80 aasta juubel ning trükikojast tuleb kaante vahele koondatud kooli lugu.

1925. aastal asutatud kool sulges uksed 2000. aastal. Kooli lugu on oodatud üsna kaua, aga Silvi Saar tõdeb, et seda polnud üldse plaanis kirjutada. Viis aastat tagasi tabas teda raske haigus ning ta hakkas aastate jooksul hoolikalt talletatud pabereid hävitama, mõeldes, kellele neid ikka vaja on.

Kaks kilekotti kraami täis laotud, sammus naine katlamaja nurgani, kuid pööras siis kannapealt ringi: ajalugu ei passi tuleroaks viia, tabas teda tõdemus.

Raamat koolielust

Seejärel asus õpetaja pabereid süstematiseerima ja kooli lugu algusest peale üles kirjutama. Raamatu tegemine on suur töö ning õnneks oli tal häid abilisi. Lünkade täitmiseks aitas Õisu raamatukogu juhataja Virve Kivja Tartu arhiivist infot juurde hankida, Eevi Hulkko kujundas kauni kaane, Kai Kannistu kirjutas raha saamiseks projekti ning tehniliselt tegi teose valmis Piret Holtsmann. Meenutusi ja fotosid jagasid paljud ümberkaudsed inimesed.

Materjale uurides koostaja üllatusi ei leidnud, sest oli kooli kroonikaid lugenud juba direktoriametis olles. «Endine koolijuht Liisa Kuus oli tähelepanuväärne naine. Lapsi ja meest tal ei olnud ning ta elas ainult koolile. Ta oli ilus naine, kandis elu lõpuni kübarat.

Mulle tuli šokina, et ta ei lubanud enda kogutud materjale koolile, vaid oli andnud sõbrannale korralduse paberid pärast tema surma ahju ajada. Jahmatav oli seegi, et kirjutuslaua plaatide vahelt leiti 65 000 rubla, mis ta pärandas riigile,» meenutab Silvi Saar eelkäijat.

Virumaalt Mulgimaale

Viljandimaale Ülemõisa kooli tuli Silvi Saar Aravetelt, kus oli töötanud kuus aastat. Õpetajaametisse sattus neiu olude sunnil. Ta ihkas õppida apteekriks, kuid ei saanud ülikooli minna, sest isa jäi raskesti haigeks ning amet tuli omandada kiiresti.

Hiljem käis ta kaugõppes ja sai keskkooliõpetaja kutse. «Ei, ma ei kahetse üldse, et minust sai õpetaja,» kinnitab Silvi Saar veendunult.

Aravete aega meenutab ta hea sõnaga, sest sai sealt hea isetegevuskoolituse. «Küla oli üksmeelne ja lõbus. Kõik õpetajad lõid kaasa isetegevuses. Ükskord, kui olime võitnud tantsurühmaga Tallinnas esikoha, saatsime külanõukogu esimehele kirja: «Võitsime. Tapa lehm!»,» meenutab ta naerdes.

Pärast abiellumist elas Silvi Saar poolteist aastat nii, et mees oli Õisus ja tema Aravetel. Siis sai ta koha Ülemõisa kooli. «Mees ei tahtnud Ülemõisa tulla, sest koolimaja oli vilets ning pakutav korter suisa õudne: pool köögipõrandat tsemendist, teine mullast ja auklik, lagi nõest nõretav... Pärast remonti olukord paranes ning elasin seal üle kolmekümne aasta,» kirjeldab ta.

Aastate jooksul keelitasid linnakoolid Silvi Saart ikka ja jälle enda juurde ametisse tulema, kuid naine keeldus kindlameelselt: tema soovis elada maal, sest maatööd armastav isa oli andnud talle head eeskuju.  

Huvi ja austust maa ja looduse vastu sisendas Silvi Saar ka õpilastesse. Ülemõisa algkoolil olid rikkalik ja ilus aed ja park, mille eest lapsed õpetajate käe all hoolitsesid. Õppeasutusel oli tavaks korraldada maastikumänge ning kaugemalgi tõid sellele tuntust linnupäevad.

Kodu kujundas saatuse

Silvi Saare juured on Virumaal Karitsa mõisas. Töökat ja osavate kätega isa meenutab ta suure heldimusega. Noore mehena Karitsasse sattunud, ehitas ta selle küla üles. Kuueliikmelise pere koduks sai mõisa paksude müüride ja imetillukese aknaga õunamaja.

«Kodu, ehkki väike ja vaene, oli meile armas ja minu lapsepõlv oli kõigest hoolimata tore ja ilus,» tõdeb ta.

Lapsepõlve meenutades rõhutab Silvi Saar, et inimese kujunemises on kõige tähtsamad kodu ja vanemad. «Meie peres oli kombeks mured koos läbi arutada. Vanemad teadsid laste tegemistest ja käimistest ning kõnelesid meile oma asjadest,» räägib ta.

Isa järgis põhimõtet, et igaühel peab olema kohustus. Lapsed vedasid talvel kelkudega soost põllule turbamulda, torkisid raudadega viljast ohakaid ning korjasid koristuse ajal maha pudenenud viljapäid.

«Isa oli kange ja nõudlik, selle joone olen temalt pärinud. Ega ma vist muidu olekski elust läbi tulnud,» mõtiskleb naine.

Hella ja ilusa hingega emalt sai Silvi Saar eluteele kaasa loovuse. Pärast ema surma leidis ta viljakasti alt põnevad kostüümid ning adus alles siis, et tore pruun karu, kes mardipäeval internaadis lapsi lõbustas, ja kurg, kes kadripäeval lapsi nokkis, oli olnud tema ema. «Sõjaajal oli elu raske, kuid ema leidis ikka viisi, kuidas inimesi rõõmustada,» meenutab endine koolijuhataja.

Kui Silvi Saar ema kaotas, oli ta kaheteistkümneaastane. Tüdruku õlule jäid perenaisekohustused ja ta pidi olema ema eest kahele nooremale vennale.

«Terve talve käisin koolis nii, et ei viinud õpikuid kojugi. Ime, et klassi lõpetasin. Meil polnud kodus ahju, seepärast vedasime rasket astjat koolimajja, et seal leiba küpsetada. Elu oli raske, aga õnneks õpetajad, külarahvas ja sugulased aitasid meid,» jutustab ta.
Võõrasema õpetas neiule käsitöövõtteid ning näputööarmastus saadab Silvi Saart seniajani.

Kootud sümbolid

Pensionipõlve veedab Silvi Saar Õisus. Kui Õisu mõisa ümber algasid segased ajad, mõtlesid Silvi Saar ja teised kohalikud käsitöönaised, mida nemad saaksid ette võtta. Üheskoos otsustasid nad pärimuse säilitamiseks uuesti kinnastesse kududa armsaks saanud Paistu kandi mustrid, mis jutustasid kodupaiga tööst, loomadest ja taimedest.

Seejärel võtsid naised ette Halliste kihelkonna kirjad ja kudusid needki käpikuisse. Nii valmis ligi sada paari käesoojendajaid, mis pakiti koos kirikinnastest kõneleva raamatukesega Õisu mehe Edgar Puideti meisterdatud laekasse ning kingiti Õisu mõisa arendajale Urmas Tuuleveskile.

Tuuleveski leidis viisi, kuidas Õisut tutvustada, ja saatis kindad näitusena maailma rändama. Viimati oli see Silvi Saare teada eksponeeritud Saksamaal.

Silvi Saar tunneb heameelt, et Õisu mõis on Viljandimaa meeste käes ning siin käivad  korrastustööd. «Minu elukäik on kogu aeg olnud seotud eri mõisatega,» tõdeb ta.

Kunagise koolijuhataja päevi on täitnud vaheldumisi kirjutamine ja käsitöö. «Panin kirja ka ühe linaloo. Minu isa ütles, et leib täidab kõhu ning lina katab keha, ning meil kasvas ühepalju lina ja rukist. Samuti meenutasin oma kirjatöös sõjaaja lapsi,» räägib ta, kuid lisab, et neid jutte ta avaldada ei plaani.

Peale kõige muu kirjutas Silvi Saar üles mängud, mida ta lapselastega on mänginud, ja kinkis need lastele mälestuseks. «Lapsepõlves olid meil enda tehtud puuloomad ja kaltsunukud. Kui sündisid lapselapsed, ei olnud ma nii rikas, et neile üha uusi asju osta, sellepärast meisterdasingi neile igaks tähtpäevaks mingi lelu. Mõtlesime välja lugusid ning mängisime koos,» meenutab ta.

Et käed jõude ei seisaks, koob Silvi Saar sokke, põimib neisse sümboleid ja uurib nende tausta.

Muinasajavaimustuse ja linnuhuvi on Silvi Saar kätkenud tikitud patjadesse. «1926. aasta «Maretist» leidsin muinasaja lindude pesapuu mustri. Seda olen päris palju tikkinud,» demonstreerib ta helesinisele kangale jäädvustatud kirevaid tiivulisi.

Kõige selle kõrval mõlgub endisel õpetajal ikka meeles Ülemõisa kool. Suvel loodab ta kohata lapsi ja kolleege selle õppeasutuse kokkutulekul.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles