Tok, tok, tok-tok-tok, kostab Vaksali tänava kiviraiumistöökoja õuelt justkui morsesignaal. Kodeeritud sõnumit helidest otsida ei maksa: kevadel algab hauakivide valmistamise hooaeg.
Kivikõva kannatus vormib mehest meistri
3. mai 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vasakus käes meisel ja paremas vasar, toksib Kaupo Joonson kivist killukesi välja. Klompimiseks nimetatud töövõttega muudab ta parajaks saetud ja ühelt küljelt peegelsiledaks lihvitud tooriku ülemist serva, kus esialgu on näha veel suruõhuhaamri purustusjälgi. Kui need on kaotatud ning raidur oma tööga rahul, liigub kivi teiste omasarnaste kõrvale ootama nime ja daatumeid.
Pärast sõjaväge, 1962. aastal kiviraidurite juurde ametisse sattunud mees on näinud selle valdkonna suurt muutumist. Nõukogude ajal saagis, lihvis, toksis ja poleeris töökojas aasta ringi paarteist meest. Nüüd, kui tellimusi juhtub rohkem olema, käib neli aastat tagasi pensionile jäänud Joonson oma oskuste ja kogemustega toeks aasta tagasi ametisse asunud nooremal kolleegil.
Osaühingu Monumentaal laoplatsil aia ääres lebavad suuremad kivid on pärit ajast, mil tehti veel kõvasti maaparandust. Taasiseseisvunud Eesti põldudelt satub neid raidurite kätte harva — ainult siis, kui tellija tuleb oma materjaliga.
Tumedat ja musta kivi leidub Eestis vähe, siin on rohkem pruune ja punakaid toone. Meister ütleb, et pruun on mustast veidi kõvem. Laoplatsil on näha ka valgeid plaate, kuid valgest marmorist hauatähist soovitakse tänapäeval haruharva.
Ehkki aia ääres ootab töötlemisjärge mitukümmend rahnu, selgitab Joonson, et tegelikult on kividel parem monumendiks saamist oodata maapõues: lageda taeva all päikese, vihma ja tuule käes, suvesoojas ja paukuvas pakases kipuvad need lõhenema.
Põllukivid monumendiks
Tänapäeval tuuakse suurem osa materjali välismaalt. Kive on valida erineva paksuse ja suurusega, juba lihvitud ja alusele pandud plaatide hulgast. Lähtudes tellija soovist, jätab raidur plaadi kandiliseks või annab sellele klompimise abil veidi pehmema vormi.
Klaassiledaks lihvitud pinnale ornamentide, nime ja aastaarvu graveerimise on arvutiprogramm ning liivaprits muutnud kiiremaks ja lihtsamaks. Hauaplaat kujundatakse arvutis ning printerit asendava lõikuri abil tehakse paksu sinisesse kilesse tekst ja mustrid. Auklik leht liimitakse kivile ning töötlemiskambris süvendab pritsist välja tuiskav liiv hauatähisesse tähed ja aastaarvud. Meister jälgib toimuvat väikesest aknast ja juhib pritsi tööd kambri seinas oleva süvendi kaudu.
Enne liivapritsi kasutuselevõttu raiuti tekstid ja kujundid meisli ja haamriga. Poleeritud pind kaeti lubjapiimaga, kirjutati sellele tähed ja numbrid, joonistati kujundid ning algaski toksimine. Käsitsi graveerimist tuleb ette nüüdki, kui varem hauatähiseks viidule on tarvis lisada nime ja aastaarve.
Ehkki praegu tehakse suurem osa töid valmis kividele, on alles ja töökorras ka vanad lõikamismasinad. Joonson meenutab, et kivisaega töötamise päeva lõpul kumises tal pea ja kõrvad huugasid: poolteise meetri laiune rahn veeretati lõikaja alla ning seitse raudlatti sätiti kiviplaadi paksust silmas pidades parajate vahedega.
Seejärel pani kahekümnekilovatine elektrimootor raudlatid saagima. Töömehe ülesanne oli puistata saeterade alla malmipuru. Malmiterad kraapisid kivi ja kõrvulukustavalt mürisev masin suutis tunniga läbi pureda kaks sentimeetrit.
Saed pole nüüd enam ammu tööd saanud, sest malmipuru on kallis ning töö aeglane ja energiamahukas. Odavam on osta välismaalt valmis kive.
Peegelsile pind
Maarjamaa rahnust hauasamba saamiseks võtab meister kõigepealt suruõhuhaamri ja purustab kivilahmaka mitmeks väiksemaks tükiks. Lõiganud suure kettaga selle servad sirgeks, asub ta lihvima plaadi esikülge.
Esialgu nühib krobelist pinda jämedate teradega lihvimisketas. Meister vahetab kõvasulamist köbrukestega kettaid üha peeneteralisemate ja pisemate vastu ning annab peegelsiledaks poleeritud tootele viimase lihvi viltkettaga.
Kõige rohkem tööd annavad kiviraiduritele hauaplaadid ja -sambad. Sekka tuleb neil teha ka trepiastmeid ja kaminaplaate. Igal kevadel on vaja raiuda kivvi järvejooksu võitja nimi, et see võiks leida koha staadioniesisel postamendil.
Kaupo Joonson ütleb, et niisugune mässamine on talle kõvasti kannatlikkust õpetanud: kivi on pahatihti seest sootuks teistsugune kui väljast ja töötlemise ajal võivad ilmsiks tulla praod, mida polnud esialgu märgatagi. Vahel ajavad need kogu töö untsu, nii et tuleb võtta uus rahn ja hakata otsast peale. Heal juhul saab rikutud materjalist teha väiksema plaadi.
Ehkki raidurile tema töö meeldib, ei soovitaks ta seda oma lastele ja ega nood olegi tahtnud isa raskele alale tikkuda. Raske on amet juba ainuüksi seetõttu, et kivid on rasked. Kahesajakiloste mürakate liigutamine nõuab rammu. Tervist kahjustab ka vesi, mis uhub lihvimise ja lõikamise ajal töödeldavat pinda ega lase lõikeriistadel kivitolmust ummistuda.
Maist septembrini on kiviraiduritel askeldamist kõige rohkem. Sügise saabudes jääb hauatähise soovijaid vähemaks ja talvel valitseb täielik vaikus. Joonson on märganud, et viimastel aastatel on tellimused kokku kuivanud.
Kui tellijal kindlat soovi pole, kujundab plaadi või samba kiviraidur ise. Suuremate tööde tahtjail on siiski kavand ja meistri hooleks jääb teostus. Laual on paar näidistega fotoalbumit. Nendes pole küll kõigi töökojas valminud hauaplaatide ja -sammaste pilte, kuid ülevaate annavad need ometi.
Monumentaali-mehed on restaureerinud Karksi-Nuias Vabadussõja mälestusmärki ning teinud Tallinna märtsipommitamise mälestusmärgi, Salme Pruudeni mälestustahvli, Pilistvere kangru maakondade kivid ja Saksa sõjaväelaste kalmistu mälestustahvlid. Samuti valmistavad nad skulptuuridele aluseid ja nende käe all valmivad soomepoiste ühesugused helehallist graniidist hauatahvlid.