Artikkel ilmus 21. aprilli «Sakalas»
See oleks olnud justkui eile, kui pisike tüdruk tühjadest penitsilliinipudelitest ja ema õmblusnõeltest süstlaid meisterdas, aga aeg lendab linnutiivul ja varsti on käes päev, mil Sirje Reinul saab täis nelikümmend aastat tööd Viljandi haigla kirurgiaosakonna õena.
Elukutsevalikul ei olnud neiul mingeid kõhklusi. «Ma isegi ei tea, kust see huvi tuli, aga mäletan ennast viie-kuueaastasena süstlaid meisterdamas. Teate ju küll neid kummikorgiga suletavaid pisikesi klaaspudeleid, milles oli süstimiseks mõeldud lahus. Ema õmblusnõelad läksid käiku ja kõik sai plastiliiniga kokku pandud. Ravimeid tegin ka, värvisin neid vesivärvidega, » meenutab kogenud meditsiiniõde.
Tagantjärele mõtleb ta, et ema vaatas ilmselt järjest kahanevat nõelavaru murelikult, aga tütre lemmikmängu ei takistanud.
Kolme lapsega pere elas Põlvamaal kauni loodusega Moostes. Isa oli hinnatud agronoom, ema sai hakkama iga tööga.
«Lastekodus kasvanud ema oli haruldane naine: parandas autot, aitas maja ehitada, kantseldas meid, tegi süüa ja talitas loomi,» imetleb tütar teda veel aastate pärastki.
Lapsed tegid kõiki maatöid ja õppisid kokkuhoidu. «Taldrikule tuli võtta nii palju toitu, kui jõudsid ära süüa — minema viskamist ei olnud. Kui laua ääres on viis inimest, ei olegi võimalik raisata.»
Suvel sai taskuraha teenida töödega, mis on tuttavad kõigile maal kasvanutele: kõplamise (kuum päike, lõputuna tunduvad vaod ja kell, mis sugugi edasi ei liikunud) ning kartulimardikate korjamisega (suured põllud käidi läbi, uuriti ükshaaval pealseid ja puistati leitud pahategijad soolveenõusse).
Hoopis hullem oli heinajahuveskis: tolmune, palav ja füüsiliselt raske. Tänapäeval enam heinast vitamiinirikkaid graanuleid ei kuivatata.
Kahe venna vahel
Kui jutt läheb sel ajal väga moes olnud tantsuõhtutele, ütleb Sirje Reinu, et talle peod erilist rõõmu ei valmistanudki.
«Paar aastat vanem vend Olev tegi need mulle päris raskeks. Ta nimelt leidis, et tohin tantsida ainult tema väljavalitud noormeestega,» räägib ta muigamisi. Vennaga kokku saades heidab ta seda tollele nüüdki naljaga pooleks ette, aga too ei tee kuulmagi.
Teine vend, Sirjest kümme aastat noorem Leho andis vanemale õele suurepärase võimaluse emarolli harjutada. «Mina teda kantseldasin ja hoidsin, emal vist ei olnudki Lehoga erilist muret,» arvab ta tagantjärele.
Noorim laps oli ainus, kes lasteaias käis. See oli Moostes päris kodu lähedal ning enamasti tuli just õel teda tuua ja viia.
«Olime Lehoga väga lähedased. Ta küsis veel suurenagi minult nõu ja tema naine on väliselt minuga üsna sarnane: pruunide silmade ja tumeda peaga,» naerab Sirje Reinu.
Kaunis mõisamajas asuva Mooste põhikooli lõpetamise järel ei olnud tütarlapsel muud valikut kui Tartu meditsiinikool.
Kui seegi sai läbi ja Sirjel oli meditsiiniõe diplom taskus, oli lõpule jõudnud ka vanemate suur töö, majaehitus. Kodu kerkis isa sünnilinna Suure-Jaani ja tütre töökohavalik langes Viljandi kasuks.
«Ma ei ole ennast kunagi mujal ette kujutanud kui kirurgiaosakonnas, minu meelest on siinne töö väga huvitav ja mitmekülgne,» ütleb ta.
Ta on ametis olnud ka polikliinikus, aga ikka kirurgilistel erialadel, kirurgia- ja uroloogiakabinetis.
Kui küsida Sirje Reinult, missugused on kirurgiaosakonna õe kõige tähtsamad omadused, vastab ta pikalt mõtlemata: «Steriilsuse hoidmine ja empaatiavõime.»
Ta lisab, et õde peab olema otsustusvõimeline ja suutma tegutseda meeskonnas. Ühtlasi oleks tema arvates hea, kui õe- ja hooldajaametist pisut rohkem lugu peetaks.
Aitamissoovist annab tunnistust ka see, kui kaua ta on olnud doonor. Kokku on Sirje Reinu verd andnud 64 korda.
Ajame juttu õhtuse valvekorra ajal. Ükski patsient selle aja jooksul õde ei nõua, aga ta käib sellegipoolest iga natukese aja tagant palatid läbi.
«Ma võtan nüüd tilguti ära. Lähen toon kindad,» lausub ta ühe operatsioonilt tulnud mehe voodi juures ja naasebki minuti pärast puhaste kummikinnastega.
Sirje Reinu ütleb end kasutavat isegi haigeid kraadides kindaid, et vältida ohtu levitada nende higiga nakkust. Selline õde on Tartu ülikooli kliinikumi infektsioonikontrolli teenistuse direktori dotsent Matti Maimetsa unistus!
Haiget tuleb mõista
Sirje Reinu teise põhitõe järgi ei saa operatsioonilt tulnud või seda murelikult ootavalt haigelt eeldada, et ta oleks lahke ja lõbus. «Meie, professionaalid, peame seda arvestama ja oma emotsioonid alla suruma,» ütleb ta.
Sageli tahavad patsiendid, eriti vanemad inimesed, rääkida oma elust pikemalt ja põhjalikumalt kui ravi seisukohalt vaja. Kui õel on vähegi aega, kuulab ta nad ära ja püüab lohutada.
Mõnest haigest kõneldes tõmbavad Sirje Reinu silmad kahtlaselt märjaks. Ta ütleb, et hinge lähevad just need juhtumid, mille puhul patsienti ei saa aidata.
Nende kõrval leidub ka toredaid lugusid. Õele meenub näiteks suurte vaevustega vanaproua, kes oli olnud kõige halvema diagnoosi kartuses pikalt ravil, ent saanud siis teada, et tal ei olegi hirmsat haigust.
«Tema seesolekust oli möödas juba hulk aega, kui ühel päeval turul keegi hüüdis: «Õde, õde, oodake!» Kunagine patsient oli mu nime unustanud, aga muidu olin tal meeles. Ma ei olekski teda ära tundnud: proua oli kosunud ja rõõmus. Ta müüs mett ja kinkis ka mulle ühe purgi. Püüdsin küll vastu vaielda, aga ei õnnestunud,» meenutab Sirje Reinu.
On vana tõde, et halb ja lohakas õde võib nullida isegi kõige hiilgavama kirurgitöö.
«See on suur vastutus: arst teeb operatsiooni ja siis jääb haige meie hoolde. Alati ei piisa tohtri korralduste täitmisest, tuleb ka endal tähele panna, kui patsiendi seisund muutub või on midagi kahtlast.»
Erilist tähelepanu nõuavad need, kes on tulnud lõikuselt, põevad diabeeti, kõrgvererõhktõbe või mõnda muud rasket haigust. Sirje Reinu ütleb, et kõigepealt püüab ta ise haige seisundit parandada, aga kui on vaja, tuleb kohe arst kutsuda.
Tahtejõud ja pühendumus
«Sirje on oma tööd tehes täpne ja korrektne ning patsientidega suheldes sõbralik ja empaatiline. Tal on suured kogemused, aga ta käib ikka koolitustel ja tunneb huvi kõige uue vastu,» räägib kirurgiakliiniku ülemõde Janne Klusova.
Ta nimetab kolleegi targaks ja kannatlikuks noorte õdede juhendajaks. Tema isegi on Sirje Reinu juures praktikal olnud.
Tütar Kaidi imetleb ema suurt tahtejõudu ja pühendumust. Need omadused on tooni andnud nii kodu ja pere eest hoolitsemises kui töös.
«Kui näen Tallinnast koju sõites suurt halli haiglamaja, tekib kodune tunne, sest see on emaga tihedalt seotud,» räägib ta.
Kaidi sõnul on ema tohterdanud kogu suguvõsa: kellel traumat, kellel reumat või südamevalu. Neiu kahetseb seniajani, et ei õppinud arstiks, kuigi oli sellest unistanud. «Isa ütles, et sel puhul tuleb pikka aega õppida ja pärast kitsalt elada. Olid veel sellised ajad, kui arsti palk oli väga madal. Siis tulid ka uued moeerialad, nagu juura, majandus ja avalik haldus, ning nii läksingi tehnikaülikooli.»
Praegu töötab Kaidi aktsiaseltsi Premia Foods turundusjuhina. Ka IT-spetsialistist vend elab oma perega Tallinnas.
Sirje Reinu sätib mõnikord tööaegu ja valveid nii, et saab pisut pikemalt pealinnas olla.