PEALKIRJAS NIMETATUD ülla eesmärgi poole on inimkond püüelnud juba ammu, kuid ometi tundub see olevat praegu sama kaugel kui tuhat aastat tagasi. Miks käivad asjad ikka nii, et vanade meelest on noorus hukas ja noored hakkavad vanu mõistma alles siis, kui ise vanaks saavad?
Euroopa Liit püüab olukorda parandada ja kuulutas 29. aprilli põlvkondade solidaarsuse päevaks. Siis on kavas pidada noorte ja vanade ühiseid üritusi, et neid üksteisele lähendada. Isegi üks riigikogu istung käsitleb seda teemat.
Küsimus on tõsisest tõsisem: maailmas elab 710 miljonit üle 60-aastast inimest ning aastaks 2050 ennustatakse vanema põlvkonna arvukuseks juba kaks miljardit. Maakera elanikkond kasvab selleks ajaks umbes kaheksa miljardini, niisiis moodustaksid pensionäriealised mehed ja naised sellest tervelt neljandiku. Ka Eestis ületas pensionäride arv hiljuti 400 000 piiri.
Eluea nii kiireks kasvuks pole valmis isegi arenenud suurriigid, rääkimata Eestist, kus praegu makstakse üht madalamat pensioni ja üle 65-aastaste riigiametnike töölkäimise võimalus seadustati alles hiljuti. Tundub, et inimväärse vananemise poliitikani, mis valitseb Euroopa Liidu riikides, on meie valitsusel käia veel õige pikk tee.
TÄNAVUNE AASTA on eriline, sest just nüüd hakkab tööealiste elanike arv kiiresti vähenema ning 60-aastaste ja vanemate arv suurenema. Kõige kiirem kasv leiab aset aastatel 2015—2035, kui pensionikka jõuab sõjajärgse beebibuumi põlvkond.
Tööjõuturul kujunev pinev olukord võib põlvkondade solidaarsust ehk ühiskonna ühtekuuluvustunnet kõvasti vähendada. Ebakõlasid tekitab ennekõike pensioni- ja tervishoiusüsteemi rahastamine: raha ei pruugi kõigile jätkuda. Juba praegu kuuleme ja loeme ajakirjandusest, kuidas eakatele pannakse süüks, justkui sööksid nad praeguste noorte loodud väärtusi ja tarbiksid rahvuslikust rikkusest üleliia palju.
Kahjuks unustatakse etteheiteid tehes, et kuigi pensioni makstakse töölkäijate maksudest, olid nüüdsed pensionärid ise aastakümneid maksumaksjad ning nende maksude eest kasvatati ja koolitati praegust töölkäijate põlvkonda.
Niisugune solidaarsusele lähenemine pole Eestis eriti populaarne, ent ometi on just see põlvkondade ühtekuuluvuse ja elu mõtte hindamise ainuõige kriteerium.
Põlvkondade solidaarsuse päev kuulub ühe osana tänavuse aktiivsena vanenemise aasta tegemistesse. Need kaks on teineteisega tihedalt seotud, sest juba lähitulevikus on kavas vanem põlvkond taas tööturule kaasata ning siis vajatakse aktiivseid inimesi rohkem kui praegu.
Tööpuudus on Euroopas, sealhulgas Eestis veel suur, aga kui majandus veidigi kosub, siis pensioniealisi tööle tagasi kutsumata enam hakkama ei saa. Kindlasti ei pea vanemad inimesed töötama täiskohaga, kuid nende oskused, kogemused, korraarmastus ja elutarkus muutuvad ühiskonnale õige pea väga vajalikuks.
Hakkab ju Eestiski mööda saama üleminekuaastate noortebuum, mil sekretärideks võeti — antagu mu väljend mulle andeks — verinoori siresäärseid eurohiiri. Keskastme juhtidena eelistatakse juba ammu suurte töökogemustega ning elu näinud asjatundjaid.
AKTIIVSENA VANANEMINE tähendab seda, et eakad inimesed on hea tervise juures, osalevad täisväärtusliku liikmena ühiskonnaelus, tunnevad tööst rohkem rahuldust ning on igapäevaelus sõltumatumad ja kodanikuna aktiivsemad.
Oleks tarvis, et kõrges eas naised ja mehed saaksid täita tööturul oma osa ning võidelda ise vaesuse, eelkõige naiste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu. See tähendab ühtlasi vanemale põlvkonnale töötingimuste loomist ning parema töötervishoiu, sotsiaalkindlustuse ja kogu elu kestva õppe võimaldamist.
Üha rohkem võideldakse Euroopas eakate kohta käibivate negatiivsete stereotüüpide ja vanade inimeste diskrimineerimise vastu. Ka Eestis riivavad aeg-ajalt kõrva vanainimesi halvustavad märkused. Euroopas on nüüd igatahes saabunud aeg, mil vananemisse tuleb suhtuda sallivamalt. Vanaduse eest ei pääse keegi.