Kas Teise maailmasõja käik olnuks Ida-Euroopas teistsugune, kui Balti riikide, Poola ja Soome sõjaline koostöö oleks 1930. aastate lõpul veidigi toiminud? Vaevalt. Küllap sõitnuks haigete diktaatorite käivitatud hakklihamasin meist lõpuks ikka halastamatult üle.
Mis seal parata, enamasti ei ole väikestel rahvastel suures sõjamöllus palju võimalusi end kaitsta. Kas võiksime seda uskudes tänapäeval rahuaegset koostööd alahinnata? Mõistagi mitte. Mida andunumalt väikeriigid ühist asja ajavad, seda suurem on tõenäosus, et neil õnnestub tulevasi konflikte suunata. Kas või natuke.
Seepärast on kurb näha, kuidas Leedus elavate poolakate kohtlemise pärast Leedu ja Poola vahel pikalt vindunud tüli lõikub aina teravamalt ka nende riikide NATO-partnerlusse. Isegi kui lahkarvamuste tagajärjel peaks alliansi lennukite baas lõpuks Eestisse Ämari lennuväljale kolitama, pole meil põhjust võtta seda oma võiduna. Pikemas perspektiivis on meil võita üksnes sellest, kui kogu regioonis üksteist mõistetakse.