Kaks naist, üks kuduja ja teine kirjanik, pinginaabrid Rapla päevilt, lõid Viljandis kohtudes raamatu «Kirjatud teekond».
Kirjatud kindad hoiavad eesti naiste lugusid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile esitlesid Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö eriala õppejõud Kristi Jõeste ning mõni aeg tagasi Viljandisse kolinud luuletaja ja kirjanik Kristiina Ehin oma uudisteost Tallinnas. Viljandis tutvustasid nad seda paari nädala eest.
Tol pühade-eelsel päeval said autorid esitleda vaid eestikeelset varianti, kuid nüüd on trükist tulnud ka ingliskeelne versioon.
120 leheküljele on talletatud Kristi Jõeste väärtuslik kindakollektsioon. Neid täiendavad Kristiina Ehini fantaasiaküllased jutud eesti kudujanaistest läbi aegade.
Raamat ei jaga konkreetseid õpetusi ja mustreid, see on kunsti ja kirjanduse sümbioos, mis tutvustab eesti käsitööpärandit ning inspireerib seda arendama.
Kristi Jõeste sõnul tegi Saara kirjastus talle ettepaneku talletada kindakogu raamatusse siis, kui tema näitus «Kirjatud teekond» hakkas lõpetama rändu mööda Eestit.
«Kirjastaja Anu Pink soovis teha pigem kunsti- kui tavapärast käsitööraamatut,» rääkis Jõeste. «Et olen tõlgendanud vanu kindamustreid veidi omamoodi, ei tahtnud me neid otseseks kopeerimiseks välja panna.»
Raamatule saatetekstide kirjutajat otsides tuli talle meelde kunagine pinginaaber Rapla koolist, Kristiina Ehin.
«Olin kindel, et Kristiina saab selle ülesandega hakkama. Ta pühendas ju oma aastatetagused magistriõpingudki naiste ajaloo uurimisele regilaulude kaudu,» sõnas käsitöömeister.
Viljandi tõi kinnaste juurde
Kristi Jõeste sattus esimest korda Viljandisse siis, kui astus kultuuriakadeemiasse rahvusliku käsitöö erialale. Seal avastas ta oma kire: kindakudumise ja rahvuslike detailidega improviseerimise.
«Enne seda olime Kristiinaga mõlemad sellised tüüpilised noored eesti naised — oleksime pigem surnud kui rahvuslikus stiilis asjad selga pannud,» kõneles käsitöömeister, kellest on praeguseks saanud eesti pärimuse kandja.
Viljandisse õppima tulles oli ta küll käsitööhuviline, kuid polnud end rahvusmustritega seostanud. «1998. aastal ei olnud ju rahvuslik käsitöö veel moodne.»
Kultuuriakadeemia lõpetamise järel elas Kristi Jõeste mõne aasta Viljandis ja seejärel pikemalt Tallinnas. Siis otsustas ta perega armsaks saanud Viljandisse tagasi kolida. Praegu on ta kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili osakonna õppejõud ja programmijuht.
Meistri varraste all on valminud paarsada kindapaari, millest umbes neljandik on talletatud raamatusse «Kirjatud teekond».
«Olen teinud palju tellimustöid, kuid umbes seitse aastat tagasi tekkis näituse mõte. Siis hakkasin teadlikult kinnastele ühtsemat kujundust ja stiili valima,» kõneles ta.
Kristi Jõeste on muuseumidest leitud eesti kindakirju täiendanud mõne oma nüansiga. «Olen muutnud lõnga värvi või võtnud mustrist ainult väikese motiivi ja sellega edasi töötanud,» kirjeldas ta.
Tehnika osas ei tee meister seevastu mingeid kompromisse: ta koob kindad peenest lõngast, peenikeste varrastega ja väga tihedalt. Nii peavad need kaua vastu. Uue raamatu viimases osas annab Kristi Jõeste lugejatele mõned üldised juhendid, kuidas traditsioonilisi ja vastupidavaid sõrmkindaid kududa.
Praeguseks on autor enamiku näitusel näidatud ja raamatusse talletatud kindaid ära müünud. Need on ainulaadsed eksemplarid, sest meistri varrastelt ei tule paari, mis teisega sarnaneks.
Jutustab eesti naise loo
Poetess Kristiina Ehini garderoobi kuulub mitu paari Kristi Jõeste kindaid. «Kui neid oled kandnud, siis enam teisi ei taha,» kiitis kirjanik.
«Kirjatud teekonda» on ta täiendanud viie looga, mis iseloomustavad eesti naise elu läbi aegade.
«Meie meeste ajalugu on sõdade ja ajaloofaktide kaudu kirjeldatud mitme kandi pealt, kuid naiste elu on talletatud sageli kõveriti müütidesse. Need ütlevad, et sel ajal kui mehed ilma tegid, oli perenaiste ülesanne supipaja kõrval seista ja lapsi kasvatada,» jutustas kirjutaja.
«Mina olen veendunud, et supipaja valvamise ja laste kasvatamisega tuli hakkama saada muude tegemiste kõrvalt. Naiste põhitöö oli perele rõivad selga teha: muretseda linane materjal, kraasida vill ja kedrata lõng.
Samal ajal tuli neil hoolitseda loomade eest ja hoida aidavarud korras. See oli tohutu töö, mis pidi tagama pere ellujäämise.»
Laulud ja käsitöö olid naiste elu päikeselisem pool — nendesse said nad panna oma loomingulise eneseväljenduse, vitaalsuse ja värvitaju.
Omaaegsete kindakudujate kohta otsis autor andmeid rahvaluule arhiivist, regilauludest ja Eesti Rahva Muuseumi kogudest. Käsitööga seotud küsimusi selgitas talle Kristi Jõeste.
«Mulle meeldis, et sain teha raamatut kellegagi koos, olla dialoogis. Teosed, mis on kasvanud sõpruskonna kandvast ideest ning kogukonnatundest, on väga väärtuslikud,» ütles Kristiina Ehin.
Koos fotograafide, tõlkijate ja teiste tegijatega oli raamatu «Kirjatud teekond» meeskonnas umbes 15 inimest.
ESITLUS
Kristi Jõeste ja Kristiina Ehin tutvustasid raamatut «Kirjatud teekond» nii Tallinnas kui Viljandis.
• Tallinnas leidis esitlus aset eile eesti käsitöö majas ja Viljandis 5. aprillil Kondase keskuses.
• Raamat on värviline, kõvas köites ja 120-leheküljeline.
• Selle on välja andnud Saara kirjastus.
Allikas: autorid