Oma mees parlamendis

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rannar Raba
Rannar Raba Foto: Elmo Riig / Sakala

KAS KEEGI KUJUTAB ette poliitikut, kes astub riigikogu valimiste eelsel kõnekoosolekul lavale ja teatab kätt südamele pannes pidulikult, et pürib parlamenti, järgimaks Toompeal täpselt partei kontorist antavaid juhiseid? Vaevalt. Selline avaldus võrduks poliitilise enesetapuga: keegi ei taha raisata oma häält mõtlemisvõimeta marionetile, keda ülaltpoolt kap­ronnööre pidi juhitakse.

Ei. Niisugust retoorikat ei saa endale lubada ükski kandidaat. Hoopis kindlam on esitleda end kohapealsete valijate eestvõitlejana — inimesena, kes on valmis oma paksunahalisel turjal lihtrahva mured pealinna vinnama ning järgmisel korral kodukanti käima sattudes head lahendused asemele tooma. Selline kuvand on lollikindel, miks muidu laseksid erakonnast sõltumata kümned kandidaadid end igal valimiste korral just nii paista?

«Oma mees Mulgimaalt!» Sellise hüüdlausega olid aastatagustel valimistel kirjatud Isamaa ja Res Publica Liidu nimekirjas parlamenti pürginud Siim Kabritsa hiigelplakatid, mis kaunistasid Viljandis reklaamtulpasid ja bussipeatusi. Seejuures polnud Kabrits sugugi originaalne: samale sõnumile on oma kampaania üles ehitanud sajad kandidaadid enne teda ja sajad teevad seda arvatavasti tulevikus.

INIMESTELE MEELDIB mõelda, et omakülapoiss ajab kusagil tähtsates võimukoridorides nende väikest asja.

Nii nagu need tuhanded, kes 1988. aastal Tallinna lauluväljakul Eesti delegaate kommunistliku partei konverentsile saates skandeerisid «Räägi Moskvas sedasama!», näevad paljud nüüd riigikokku minejates ennekõike kohaliku rahva eestkõnelejaid. Sõna «saadik» võetakse täht-tähelt: inimene on saadetud pealinna midagi konkreetset ära tegema.

Poliitikud ise on endast niisuguse pildi loonud ning kinnitanud end nõnda aruandekohuslaseks.

Kui mõni soovibki salamisi neljaks aastaks pealinna tulede särasse kaduda ja alles järgmiste valimiste eel võidukalt kodutanumale naasta, ei tohi valijad seda lubada. On igati loogiline, et rahvaesindajal võetakse aeg-ajalt nööbist kinni ja päritakse tehtu kohta aru.

Et enamik rahvaesindajaid ei malda ise selgitusi jagada, peab appi tulema ajakirjandus. «Järva Teatajaga» kahasse paluski «Sakala» eelmisel nädalal, et Viljandi- ja Järvamaa ringkonnast valitud riigikogulased tutvustaksid oma vabal valikul peamisi saavutusi, millega nad parlamendis töötatud aasta jooksul siinsete inimeste hüvanguks toime on tulnud. Vastused leiate tänasest lehest.

MIDA ME TEADA saime? Peamiselt seda, et aasta tagasi omaenda panust rõhutanud mehed ja naised on vahepeal murdunud ja taandanud end suure parteilise masinavärgi mutrikeseks. Just sellise mulje jätavad nende vastused tervikuks seotuna.

Kui valimiste ajal eelistavad nad näidata end üksiku hundina, kes kuulub erakonda üksnes olude sunnil, siis nüüd rõhutavad just parteilist tegevust ja seostavad end umbmääraselt fraktsiooni algatatud eelnõudega. Lauseid, milles oleks öeldud «mina tegin», «mina algatasin», «mina nõudsin», õieti polnudki. Nende asemel torkasid silma väljendid «aitan kaasa», «olen toeks», «hoian kursis»...

Kas kirjutada see tagasihoidlikkuse arvele või polegi neil suurt midagi ette näidata? Mine võta kinni.

Peaaegu kõik saadikud märkisid — mõni juba sissejuhatuses, mõni alles vastuse sabas —, et nende töös tuleb vaadata riiki kui tervikut: see, mis on hea Eestile, tuleb kasuks ka Viljandi- ja Järvamaale. Jah, nii see tõesti on. Ometi tuleb tunnistada, et praeguses kontekstis kõlab see pigem vabandusena: «Andke andeks, et olen teid unustanud, tähtsamate asjadega on olnud jube palju tegemist.»

Vähemalt ühe puht kohaliku probleemi oleks igaüks võinud küll oma positsiooni kasutades aasta jooksul lahendada või vähemalt jututeemana päevakorral hoida. Seda poleks põhjust valimisringkonnas salata.

Riigimehelikku silmavaadet ei saa kellelegi ette heita. Mõistagi on iga rahvasaadiku esmane kohus käsitleda riiki ühes tükis, mitte valimisringkondade kaupa. Meid ei rõõmustaks parlament, mis koosneks kitsarinnalistest külavanematest, kellele üleaedsete mured korda ei lähe. Need, kes lähtuvad parlamendipoliitikas ainuüksi kohalikest huvidest, kõrbevad üsna ruttu.

Tõepoolest: enamik riigi tasandi teemasid on väga üldised: haridus- ja kaitsepoliitikat ning majanduskliima küsimusi pole võimalik käsitleda nagu tänavaaukude lappimist või väikelinna reoveesüsteemi renoveerimist. Parlament olgu parlament ja vallavalitsus vallavalitsus.

Ehk oleks tõesti aeg loobuda niinimetatud koolikatuste raha jagamisest, mille puhul saadikud puistavad investeeringuid, lähtudes sellest, mis tundub neile kasulik olevat omaenda populaarsuse hoidmiseks. Ent seda tuleks valimistel otsesõnu öelda.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles