Viis aastat tegutsenud pärimusfusiooni punt Paabel tegi oma esimest stuudioalbumit «Üle järve» pikalt ja pühendumusega. Algul plaanitud kümnepäevane salvestusperiood Soomes asendus 30-päevase musitseerimisega Andre Maakeri Tuhalaane stuudios Viljandimaal.
Plaat koondab endas lugusid, mida bänd on viimastel aastatel kontsertidel kõige suurema mõnuga mänginud. Kuulda võib progelikke arranžeeringuid, lihtsamaid laululugusid, instrumentaalpalu ja puhtpaabellikke seadeid, mille puhul on vabaimprovisatsiooniline lähenemine kasvanud välja tihedalt läbikomponeeritud muusikaks.
Albumi 14 loost üheksa pärinevad eesti pärimuse varamust ja viis on omaloomingulised. Peale Arno Tamme, Erko Niidu ja Sandra Sillamaa lugude saab kuulda helilooja Tauno Aintsi ning kunstnik Koit Nerva muusikat.
Paabelit on pehmelt öeldes keeruline korraga ühe laua taha saada. Nii osales vestluses kolm viiendikku bändist. Sandra Sillamaa ja Arno Tamm ei olnud sel ajal Viljandis.
Nii nagu õige mitmel rahvamuusikaga seotud bändil, on ka Paabelil väga tähtis ja inspireeriv kokkusaamispunkt ning ideede kasvulava saun. Teie puhul siis täpsemalt Sandra Sillamaa sauna eesruum.
Tõnu Tubli: Garaaž ja saun on ansamblite hulgas tõepoolest väga populaarsed, meie pole erand. Saunas oli meie esimene laager ning seal peeti ka seni viimane.
Tanel Kadalipp: Saun on ankrukoht.
Teie viimast plaati kuulates on klaar, et kaubamärk on samaks jäänud. Paljudel albumitel on juba paari minuti järel selge, mis juhtub edasi. Paabeli puhul ei julge aga küll arvata, kuhu lõpuks välja jõutakse.
Tanel Kadalipp: (Naerab.) Ega me seda ise ka sageli tea!
Rutiinist pole igal juhul juttugi.
Tõnu Tubli: See ongi see, mis meil loomelaagrites toimub: mängime mingit lugu ja siis — ohoo! — keegi avastab mõne ootamatu käigu.
Tanel Kadalipp: (Rõhutatult.) Tihti ei lähe see läbi.
Erko Niit: Vaidlused on sageli tulised. Õnneks või hoopis kahjuks on tegemist väga demokraatliku ansambliga. Ei ole nii, et keegi tuleb ühe looga välja ja nii jääbki. On idee, mis hakkab vaikselt valmima.
Tanel Kadalipp: Plaadilt kuuldav ongi läbinud pika ja põhjaliku lihvimisperioodi. Helikonserv ei ole aga mingi garantii, et lugu tõepoolest nii jääb. Plaat on ühe hetke salvestus, aga järgmisel kontserdil on juba mingi nüanss juures.
Kunagi ei saa öelda, et lugu on valmis. Ta peab arenema. Ka pärimuslood arenesid omal ajal! Nooruslikku energiat tuleb juurde anda. Näiteks üks meie esimeselt plaadilt pärit lugu on ikka muutumas.
Uuel albumil on omaloomingu ja pärimusmuusika osa juba peaaegu pooleks.
Tanel Kadalipp: Eks ta sinnapoole liigu. Pärimus on veel ülekaalus, aga mitte oluliselt.
Tõnu Tubli: Pärimusmuusika populariseerimine ei tähenda, et peaksime kuulama ja mängima ainult arhiivilindistusi. See on muidugi väga tähtis osa, aga nagu džäss, nii on ka pärimusmuusika sotsiaalne. See sünnibki inimestevahelistest suhetest.
Tanel Kadalipp: Kui pärimusmuusikas arengut ei toimu ning jäädakse ainult arhiivilindistuste juurde, ma ei tea... Küllap saja aasta eest lauldi ühte lugu isegi naabertaludes erinevalt.
Kui areneb, järelikult on elus. Lihtne.
Tanel Kadalipp: Nii ongi.
Kas olete vahel oma versioonide eest ka kriitikat saanud?
Tõnu Tubli: Oleme ikka! Kriitika on samas alati teretulnud nähtus.
Erko Niit: Aga me ei tee pärimusmuusikaga midagi hullu. See, kuidas meloodia kõlab, on alati täiesti puhas. Sandra ei luba muuta.
Tanel Kadalipp: Nii näiteks on plaadil traditsionaalne pala «Isa polka». See on võetud lindilt üks ühele maha. Kõik originaalis kõlavad taktimõõtude vahetused ning ujumised on täpselt üle võetud, lihtsalt bänd on lisatud. (Laulab ette.) Lihtne ja loogiline.
Tõnu Tubli: Jah, aga see ei olnud loogiline esimesed kolm tundi. Isegi mitte esimesed kolm nädalat.
Kui idee töötab, on ju korras. Ka pärimusjuttudest räägiti edasi ainult neid kohti, mis kuulajatele mõjusid.
Tanel Kadalipp: Ega me traditsiooniline pärimusbänd nüüd ka ole. Paabel on kontsertbänd, mitte nii väga tantsubänd.
Tõnu Tubli: Kuigi on olnud olukordi, kus on tahetud tantsida ja on tantsitud ka.
Tanel Kadalipp: Aga tantsuõhtu bänd me ka ikka ei ole. Gjängsta näiteks on, neil on lihtsalt teine suund, aga oleme mõlemad ühes paadis.
Terminid ongi kokkuleppelised. Värske albumi juurde tagasi tulles on huvitav muidugi see, et tegemist on teie esimese stuudioalbumiga. Eelmised on puha kontserdid olnud.
Tanel Kadalipp: «Küüni täitmise» mängisime sisse küll stuudios, aga see oli stuudio-live.
Plaatide järjekord on muidugi imelik. Enamasti antakse kõigepealt välja stuudioalbumeid. Mina ei mäleta, et keegi oleks andnud esimese plaadina välja kontsertalbumi.
Tõnu Tubli: (Rõõmsalt.) Me oleme tagurpidi bänd!
Erko Niit: See ei ole nüüd mingi idee, mida peaks järgima. Aga ansamblina muutusime stuudios paremaks.
Tanel Kadalipp: Võib-olla ongi õige minna pärast viit aastat stuudiosse, et tajuda üksteist kõige paremini.
Millised on viimase plaadi võtmesõnad?
Tõnu Tubli: Minu käest küsiti just hiljuti, kuidas kolme sõnaga Paabelit kirjeldada. Paabel on orgaaniline progressiivne loom!
Erko Niit: Loom?
Tõnu Tubli: Loom jah. Loomad ongi natuke ettearvamatud.
Kui mõelda seitsmekümnendate progebändidele, kus karvased mehed kütsid kakskümmend minutit ühte pala, siis Paabel on positiivses mõttes progeroki mõjudega — mitte et mul oleks midagi isiklikku vanade progehaide vastu.
Tõnu Tubli: Mina olen väga palju proget kuulanud, Yesi näiteks. Jethro Tulli ka.
Erko Niit: Kui varasem Paabel oli vabam ja improvisatsioonist rohkem läbi imbunud, siis nüüd on ta läinud konkreetsemaks. Kompositsioonid on selgemad ja täpsemad.
Tõnu Tubli: See on see stuudiovärk. Stuudiosse sa ei lähe nii, et vaatad, mis saab.
Tanel Kadalipp: Me mängisime plaadimaterjali juba möödunud folgil, aga vahel ikka üllatud, et mõni täiesti uus osa on juurde tulnud. Plaadi mõttes on asi paigas, aga kunagi ei tea, mis kontserdil juhtub. Eks Paabel ole mõnes mõttes täiskasvanuks saanud ja kohati popimakski muutunud.
Erko Niit: Ütleme, et konkreetsemaks.
Paabeli kohta võib vist öelda, et teete intellektuaalset rahvamuusikat. Palad on väga mitmekihilised ja professionaalse struktuuriga.
Tanel Kadalipp: Erko on džässitaustaga. Mina ja Tõnu oleme rokist tulnud. Arno jällegi metal’ist, ta on väga laiahaardeline. Lisaks Sandra pärimusmuusiku taust. Kokku paras kompott. Isikupärad tulevad kõik välja. Meie bändis passiivset liiget ei ole. Igaühel on oma arvamus, igaüks pakub midagi. Me hoiame tihedalt kokku ka väljaspool muusikat.