Maavalitsuse tervisetuba kuulutas eile Viljandimaa aasta terviseedendajaks Viljandimaa puuetega inimeste nõukoja.
Päevaintervjuu: Ratastoolile ei vaadata enam viltu
10. aprill 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukoja tegevjuht Urve Kimmel, kui kaua te seda ametit pidanud olete?
Sügisel saab kuusteist aastat. Kui võrrelda praeguseid ja toonaseid aegu, siis muutused on olnud suured. Algul oli maja väga kole. Remontisime hoone ära ja asusime ühinguid otsima. Meil oli neid esialgu ainult seitse. Nüüd on 24, millest maakonnas tegutseb kolm ja ülejäänud 21 on Viljandis.
Nende liikmete arv peaks ulatuma paari tuhandeni?
Läheneb kahele tuhandele tõesti. Me täpselt ei suudagi arvestust pidada ja arv on ka aastate jooksul erinev.
Mis on teie põhilised tegevused?
Korraldame tervist turgutavaid üritusi ja paneme palju rõhku spordile. Igal nädalal on meil majas lauamängude päev. Lisaks mängitakse boccia’t, sealhulgas saali- ja suve-boccia’t, ning käiakse Eesti invaspordi liidu korraldatud võistlustel.
Propageerime hoolega kepikõndi. Väga aktiivne organisatsioon südameliit on kutsunud nii kepikõnni- kui jalgrattamatkadele, lisaks suusatama.
Nõukoja eestvedamisel toimuvad ujumispäevad. Organiseerime piletid ja transpordi. Käime palju Pärnu Terviseparadiisis, Viljandis ju selliseid võimalusi pole. Need üritused on hästi populaarsed, viime korraga 40-50 inimest.
Talispordipäev on olnud traditsiooniks juba hulk aastaid. Me ei võistle spordipäeval esikoha nimel, vaid teeme vabas vormis. Jalutame mööda Viljandit, kõnnime Peetrimõisa ja seal sõidame hobusega. Pärast mängib orkester tantsuks. See on ju kõik terviseks! Suvel on meil terviselaager mere ääres, seal on Viljandist umbes 150 inimest.
Mitte küll kõik, kuid paljud haigused on siiski ennetatavad.
On küll. Meie tegeleme ju peamiselt haigetega, aga püüame teha ka ennetustööd. Haarame kaasa pereliikmeid, lapsi ja lapselapsi. Ka nemad saavad tervisespordist ja terviseüritustest osa.
Kui te 16 aasta eest alustasite, suhtuti ilmselt puuetega inimestesse teisiti kui praegu.
Kindlasti. Toona ei teatud puuetega inimestest suurt midagi. Kui aga nüüd näeme tänaval ratastoolis inimest, ei vaata me teda imelikult, et mis tal viga on.
Kui käisin esimest korda invaspordi suvelaagris, vaatasin algul õudusega, et proteesid seisavad virnas ja inimesed mängivad rannavollet. Siis tundus see mõistmatu, aga ajapikku on saanud omaseks.