Viimased aastad on Ugala olnud väga avatud. Siin on töötanud lavastajaid peaaegu kõigist Eesti teatritest. Nii mõnegi töökoht on varem olnud just Ugalas. Et kuulda nende arvamust meie teatrist, palusime neil vastata kahele küsimusele.
1. Kuidas hindate Ugala praegust taset?
2. Mida oleks teie meelest arukas ette võtta, et teater kestaks ja publiku huvi pälviks?
Erki Aule,
vabakutseline lavastaja
1. Tase on Eesti suuremate teatritega võrreldes üle keskmise. Trupp on väga tugev.
2. Trupp peaks saama pidevalt loomingulisi väljakutseid uute lavastajate ja omanäoliste lavaprojektide näol. Teater peaks endast rohkem märku andma väljaspool Viljandi piire ning leidma rohkem võimalusi kajastada oma tegemisi üleriigilises meedias.
Repertuaar peab olema võimalikult mitmekülgne, et meelitada teatrisse neid, kes muidu seal ei käi. Võiks algatada uue traditsiooni, näiteks igal suvel või talvel korraldada Ugala seinte vahel mingi Eesti teatreid ühendava sündmuse, lavastuse või festivali, mis pakuks ainulaadset elamust nii tegijaile kui vaatajaile.
Andri Luup,
dramaturg, lavastaja, Theatrumi näitleja
1. Pean Ugala teatri praegust taset huvitavaks, hoolimata sellest et ma ei ole mitut tükki näinud. Näitlejatel on huvitavat ja vaheldusrikast tööd. Teater kutsub väljastpoolt eri käekirjaga lavastajaid, kes rikastavad ja mitmekesistavad pilti.
Alati on hea märk, kui näitlejad tahavad lavastada ja seda neile võimaldatakse. Mitu uut lavastust on sündinud Ugala trupi liikmete käe all. See näitab, et oma inimesed avanevad uue nurga alt, mis on üllatav ja hea. Minu meelest on see aruka juhtimise tulemus, tark loominguline suunamine.
2. Mina ei oska head nõu anda, sest tegelikku olukorda ma ei tunne. Peast on läbi käinud eri stsenaariumid või utoopiad Ugala majaga. Et praegune hoone on Viljandile liiga suur, tuleks seda kellegagi jagada või kärpida hoone mahtu. Või leida sellele hoopis teine otstarve ning ehitada kuhugi mujale uus ja väiksem Ugala.
Kui vaja, võiks võtta uue 150-kohalise Ugala saali kasutusele paralleelselt hästi konserveeritud vana Ugalaga Jakobsoni tänaval. Etendustele mõjuvad alati paremini väiksemad, aga täis, mitte suured pooltühjad saalid.
Inimesi ja kunstilist kvaliteeti puudutavat on paberile lihtne kirja panna: hea juht ja trupp, head lavastajad ja lavastused ning stiilne reklaam võrdub palju vaatajaid. Puud tunned viljast, nagu öeldakse.
Selleks et leida lahendus Ugala tulevikule, peavad targad mehed Viljandis ja riigi tasandil mõtlema, mida nad oma linnale ja riigile tahavad. See on nende linn nende riigis, see on nende teater. Tahe on peamine, siis on kõik võimalik.
Suure majaga jätkates ei ole olukord kindlasti lootusetu, kuid praeguste hinnatõusude ja küttekulude juures on raske ette kujutada, et seda on võimalik aastakümneid kvaliteetsena hoida kompromisse tegemata, olgu kompromiss siis palgas, ruumide temperatuuris, kunstilises või muus tasemes.
Üle kõige meeldib mulle, et inimesed selle üle arutavad, et teema üldse esile kerkis. Siis on lootust ka hea lahendus leida. Vaja on ideed ja suunda, mis on üheselt arusaadavad nii elluviijatele kui vaatajatele. Siis saavad kõik seda armastada.
Andres Noormets,
Endla lavastaja
1. Kui teatri keskmes on liikumine, riskivad ideed, ausus, hoolivus, vastutustunne ja oleviku terav tajumine, siis ongi see teatri tase, mis paistab välja ja tõmbab ligi.
Kui keskmes on soov oma keskmist taset hoida, on see nagu hoidistamine mingi abstraktse tuleviku tarbeks ja ühel momendil läheb asi isegi kõige tugevatoimelisematest säilitusainetest hoolimata lihtsalt roiskuma.
2. Väikesed linnad on terviklikud organismid, mille vaimsuse määramisel ja kujundamisel on igasugune kultuuritegevus oluline, lausa elutähtis, ja siin peab võib-olla küsima, mida publik teha saab, et ühe heal tasemel teatri püsimist oma linnas ära teenida.
Mida saavad linn ja linnarahvas teha teatri heaks? Teatri olemasolu ei ole loodusseadus, mis päikese igal hommikul tõusma ja muru kevadel tärkama paneb. Kõige hullem variant on vastastikune ükskõiksus.
Ingo Normet,
õppejõud ja lavastaja
Väikelinna teater peab olema nagu kümnevõistleja, kes on võrdselt tugev erinevatel aladel. Ta ei saa spetsialiseeruda, sest publiku ootused on erinevad.
Minu lavastust, William Shakespeare’i «Mõõt mõõdu vastu», on jaanuarist märtsini mängitud kuus korda 1164 vaatajale. Seega on publikut olnud mitu korda vähem, kui Ugala suures saalis võinuks olla. Ometi teevad näitlejad väga häid rolle, on edukalt hakkama saanud värsiga, Liina Unt on kavandanud kaunid kostüümid, Olav Ehala on kirjutanud ja salvestanud põneva muusika.
Paljud teatriinimesed ja ka mitte teatriinimesed on lavastust kiitnud, šeikspiroloog Maris Peters pakub «Sirbis» koguni, et seda võiks mängida Shakespeare’i kodulinnas Stratfordis. Siiski on huvi olnud väiksem, kui võinuks eeldada.
Siin ei saa öelda, et publik ei mõista. Etendus sünnib näitlejate ja publiku ühisest hingamisest. Kokkusaamise algataja on teater. Ja kui inimesed ei taha kokkusaamisele tulla, on teatri poolt midagi valesti. Kahjuks ei oska ma praegu öelda, milles oli meie valearvestus.
Ott Aardam,
lavastaja, dramaturg, Theatrumi näitleja
1. Minu meelest on see suur asi, et Ugala teatri näitlejad on hakanud ise initsiatiivi võtma. See näitab, et teatri loominguline õhkkond on hea. Parajasti teeb proove Janek Vadi, Tanel Ingil tuli lavastus välja, samuti Kadri Lepal ja Martin Millil.
On suur asi, kui selle asemel, et oodata ja avastada «Romeot enam ei mängi, Hamlet jääb vist ka mängimata» ja nii edasi, võetakse ise midagi ette. See, milline on teatri loominguline õhkkond, peegeldub igas lavastuses.
2. Tundub, et praegu on võetud suund tuua välja võimalikult palju uusi lavastusi, hoides sellega publiku huvi. Nii tekib olukord, kus lavastusi saab mängida vähe ja mängukordade vahel tekivad pikad pausid, mis ei tule lavastuse kvaliteedile kasuks. Aga võib ka olla, et see on nendes oludes ainuke võimalus maja täita.
Mulle tundub, et üks põhiprobleem ongi selles, et Ugala maja on ehitatud teistsuguseid olusid ja vajadusi silmas pidades. Kindlasti ei ole hea, kui teatri peaeesmärgiks saab maja täitmine, mitte endale seatud loominguliste eesmärkide realiseerimine.
Mulle tundub kooli ja teatri ühendamise plaan hea. Muidugi ei ole seda lihtne teha, eriti nii, et mõlemad pooled võidaksid ja teater Viljandis säiliks.
Urmas Vadi,
kirjanik ja lavastaja
See on kena, et te minu käest küsite, aga kahjuks ei saa ma vastata sel lihtsal põhjusel, et ma ei ole piisavalt kursis. Ma küll lavastasin Ugalas ning sellest on mul ainult head ja meeldivad mälestused. Soovitan kõigil minna vaatama «Minu isa 20 aastat hiljem».
Aga juhtus kuidagi nii, et ma tegin proove suvel, kui majas etendusi polnud, ja sügisel, kui olid etendused, olid mul samal ajal endal proovid ning ma ei näinudki midagi. Seega oleks mul väga imelik midagi Ugala kohta öelda.
Artikkel ilmus 28. märtsi «Sakalas»