Maailma pingekolletest rääkides meenub ennekõike Lähis-Ida — koht, kus on sõditud 1947. aastast saati, pinged aga olid üleval juba varem.
Kommentaar: Lähis-Ida pingekolle ei kao
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enim on selles piirkonnas kõneainet andnud Süüria, kus valitsusarmee üritab kõigi vahenditega ülestõusu lämmatada. Süürias toimuv on Araabia kevade osa, millega mässulised tahavad võimult pühkida oma isa järel pikka aega riiki ainuisikuliselt juhtinud Bashir al-Assadi valitsuse.
Assad on nagu kukutatud Liibüa diktaator Muammar Gaddafigi toetunud oma sünnipiirkonna rahvale ning teda oma huvides alati teistele piirkondadele eelistanud. Presidenti on vankumatult toetanud islami usulahk alaviidid, kes moodustavad Süüria ühiskonnast umbes 15 protsenti. Enamjaolt just nemad ongi Assadi pooldavatel miitingutel väljas olnud.
Peamine režiimi vastane on nagu Iraagiski sunniitide kogukond. Süüria on lõhenenud diktaatori pooldajate ja vastaste vahel, opositsiooni ridades leidub ohtralt ka endisi sõjaväelasi.
Kuid pöörame pilgu Palestiinale. Al-Fatahi rühmituse kontrollitav Jordani jõe läänekallas ning Hamasi tugipunkt, väike ja üleasustatud Gaza sektor, peaksid olema iseseisva Palestiina riigi alus, kuid rahvusvaheline üldsus pole neid riigina tunnistanud ja nii ongi mõlemad kõigest omavalitsusterritooriumid.
Kui läänekalda võimud üritavad hoida Iisraeliga rahumeelseid suhteid, siis Gazas võimul olev Hamas korraldab aeg-ajalt Iisraeli linnadele raketirünnakuid, mis on lõppenud üsnagi süütult. Juudiriigi vasturünnakutes seevastu on ohvrite arv alati olnud arvestatav. Iisraeli sõjaline potentsiaal on naabrite omast tugevam, juudid on varem rünnanud isegi Iraani tuumaobjekte. Seetõttu tundub palestiinlaste võitlus mõttetu, sest toob araablastele vaid häda kaela.
Meie jalgratturite vangistamise koht Liibanon, mis alles hiljuti vabanes naaberriik Süüria mõju alt, on olnud 1975. aasta kodusõjast saati lõhestatud. Rahulikum Põhja-Liibanon on alati allunud Seedrimaa kristlastele, kes moslemite tormilist sigivust arvestades on 1943. aasta võimukokkuleppest saati saanud enamusest vähemuseks.
Riigi lõunaosa kontrollivad druuside ja šiiitliku islamirühmituse Hezbollah’ üksused, Bekaa orus on kanda kinnitanud ka palestiinlaste relvarühmad. Beiruti keskvalitsuse võim on neis piirkondades üsnagi piiratud.
Jordaania on sealkandis stabiilsemaid riike ning suutis üle elada ka Araabia kevadest inspireeritud meeleavalduste laine. Oma osa selles on kuningarežiimi poliitikal: 1970. aastal likvideeris see riigis Palestiina relvaüksused ning praegu suutis anda lubadusi, mis inimesi rahustasid.
Kui Süüria, Jeemen ja Egiptus kõrvale jätta, tundub Araabia kevad esialgu läbi olevat. Islamiriikide elanike kalduvus arvestada autoriteete võib lubada kauaaegsetel võimukandjatel edasi valitseda. Tuneesia, Liibüa ja Egiptuse kogemus võimaldab oletada, et päris endist viisi kõik siiski ei jätku.
Lähis-Ida on piirkond, mille peatset rahunemist ei söanda keegi ennustada — vähemalt senikaua, kuni Iisrael ja tema naabrid Vahemerest Iraanini ei suuda rahus kokku leppida. Praegust vastasseisu arvestades ei tule rahu nii pea.
Huvitaval kombel on palestiinlastel lootust oma riik saada ainult juhul, kui nad lepivad ära mõõdukate juutidega, kes on omariikluse heaks samuti rahuleppest huvitatud. Araablaste juudid-merre poliitika lükkab piirkonna õitsengu igatahes kaugesse tulevikku.