Andreas Weber on õppinud bioloogiat ja filosoofiat Berliini, Freiburgi, Hamburgi ja Pariisi ülikoolis. Vabakutselise kirjaniku, ajakirjaniku ja toimetajana kirjutab ta artikleid suurtele ajakirjadele ja ajalehtedele, sealhulgas «Geole».
Vabakutseline filosoof
3. aprill 2012, 15:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On päevselge, et inimesed vajavad loodust, sest eks kuulu nad ka ise selle hulka. Looduseigatsusel võivad paraku olla ettearvamatud tagajärjed: pole põhjust kahelda Harvardi ülikooli psühholoogide sünges prognoosis, et aastaks 2020 on depressioon südame- ja vereringehaiguste järel maailmas sageduselt teine tervisehäire. Eestlasi kui võrdlemisi hiljuti urbaniseeruma hakanud rahvust peaks see eriti ärevaks tegema.
Weber on seisukohal, et kõige alus on romantika, sentimentaalsus ning küünilisemal lugejal on raske niisugust tunnete üleromantiseerimist tõsiselt võtta. Romantilise bioloogia juured ulatuvad muide Eestisse välja ning selgub, et autor ongi meil õige sagedasti külas käinud.
Eestlastesse suhtub ta kui vaimustavatesse metsikromantilise Balti natuuri esindajatesse. Weber pole kitsi jagama idaaladelt saadud elamusi, aga raamatu kui terviku seisukohast saab see talle komistuskiviks.
Populaarteaduslikkusele pretendeerivast teosest, olgu see nii tundeline kui tahes, ootaks eelkõige faktitäpsust ja allikatruudust. Weber kihutab mööda nöörsirget Tallinna—Tartu maanteed ja on vaimustuses Eestist, kus suviti püsib valgus 22 tundi päevas. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kui usaldusväärne saab olla autor, kes ei hoia kokku emotsioone, kirjeldades Eestimaa valgeid augustiöid.
Mitte et ma sooviksin kuidagi alavääristada poeetilise looma kontseptsiooni, kuid vaieldamatult huvitavaid mõtteid ning põnevaid seisukohti esitaval Weberil näib siiski olevat kalduvus näha seda, mida ta näha tahab.