Kaks nädalat Belgias pani uut moodi mõtlema

Sigrid Koorep
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi haigla noor füsioterapeut Marju Veevo (paremal) õppis Belgias koolitusel Sherbourne’i teraapiat. Seda tehakse läbi mängu. Näiteks etendasid üliõpilased suuri laevu, mis päästsid väikelaevu kehastavaid lapsi.
Viljandi haigla noor füsioterapeut Marju Veevo (paremal) õppis Belgias koolitusel Sherbourne’i teraapiat. Seda tehakse läbi mängu. Näiteks etendasid üliõpilased suuri laevu, mis päästsid väikelaevu kehastavaid lapsi. Foto: Erakogu

Kui kaheksa Tartu ülikooli tudengit Brüsselis Zaventemi lennujaamast välja astusid, olid neil vaid mõned juhtnöörid, kuidas jõuda Dworpi.

Veebruariõhtu oli pime ning tee lörtsine. Väike flaami külake Dworp asus lennujaamast umbes 40 kilomeetri kaugusel.

«Tuli sõita rongiga lennujaamast Brüsselisse, seal ümber istuda teisele rongile, seejärel bussile ja siis paar kilomeetrit kohvritega tõusust üles kõndida,» meenutas Marju Veevo, kes magistriõpingute kõrvalt töötab Viljandi haiglas füsioterapeudina.

Rahvusvaheline elu

Juhised Dworpi jõudmiseks osutusid üsna täpseteks ja kui mõni jooksusamm Gare du Midi raudteejaamas välja arvata, läks kõik ladusalt. «Unustasime, et oli nädalavahetus, ja vaatasime argipäeva sõidugraafikut,» muigas Veevo.

Lõpuks jõudsid eestlased küla noortelaagrite majutuspaika. Seal oli osa seltskondi end juba sisse seadnud — õpetajad, kasvatajad ja balletitantsijad. Nemad polnud küll seotud intensiivkoolitusega «Tervis muutuvas maailmas», kuhu kaheksa eesti üliõpilast olid pääsenud, aga mõneks päevaks said neist kõigist ühe maja elanikud.

«Mulle kui füsioterapeudile andis koolitus erialaselt üsna vähe juurde, sest teema oli ikkagi tervishoid, mitte füsioteraapia, ja osalejaid oli paljudelt erialadelt,» rääkis Kristjan Mardo.

Koolitusel osales üliõpilasi kaheksast riigist. Kõige rohkem oli õdesid, füsioterapeute, lisaks tegevusterapeute ja dietolooge. Pärast mõnd ööd Dworpis kolisid kõik osalejad veel kaugemale, vanasse lossikompleksi Brugge lähedal.

Eakad ja lapsed

Kahenädalase kursuse teema oli ühiskonna mõju inimeste tervisele. Osalistele räägiti eelkõige laste ja vanurite tervisest.

Tudengid said rahvusvahelisele kursusele motivatsioonikirja alusel.

Marju Veevo tunnistas, et alles motivatsioonikirja kirjutades tekkis tal suurem huvi koolitusele minna. Ta keskendus seal peamiselt hiljuti haiglas alustatud füsioterapeudi tööle ja rõhutas kokkupuudet eakate patsientidega.

Eakatest said füsioterapeudid Belgias palju teada.

Tartu ülikooli tudeng Tiina Kuusik rääkis, kuidas Belgia vanurid päevakodudes aega veedavad.

«Päevakodud on Belgias väga populaarsed,» selgitas neiu. Tegemist on keskustega, mis on mõeldud tervetele eakatele, kes saavad seal tantsida ja võimelda, õppida kokakunsti, keeli ja arvutit kasutama ning teha käsitööd. Eesti tudengid said nii mõneski tantsutunnis eakatega koos lustida ning käsitööringis nendega suhelda.

Erialase suhtlemisoskuse arendamine oligi Kuusiku sõnutsi üks paremaid Belgia koolituse külgi.

«Kuigi kõik teavad, et suhtlemine on äärmiselt oluline, ei räägita sellest millegipärast peaaegu kuskil. Seda ei õpetata meile otseselt ka koolis.»

Tartu ülikooli füsioteraapiaõppes on suhtlemiskursus siiski olemas, aga see tuleb alles magistriaastatel.

Belgias kuulatud loeng pani Kuusiku mõtlema oma suhtlemisoskusele, aga ka inimeste tundmisele ja hea eneseväljenduse tähtsusele füsioterapeudi töös.

«Kursusel õpitu aitab patsienti paremini mõista,» nentis Kristjan Mardo ja kinnitas, et kuigi rõhk oli teoreetiliste teadmiste jagamisel, ei jooksnud koolitus mööda külge maha. «See andis suurema pildi tervishoiust ja tulevikusuundadest.»

Nii Marju Veevole kui Tiina Kuusikule pakkus huvi Sherbourne’i teraapia. Kuusik kuulis  esimesena nimetatust just ühel praktilise töö päeval, kui tuli tegelda 4-5-aastaste lastega.

«Sherbourne’i teraapia on tsirkuseteraapia,» selgitas Veevo. Väikeste lastega tehakse akrobaatilisi liigutusi: laps mängib näiteks spagetti ja terapeut veeretab teda, rääkides samal ajal, kuidas spagetti keedetakse ja sellest rull tehakse. Niisugune mänguline võimlemine tagab lapse kehalise arengu ja lihaskonna tugevnemise.

Mardo leidis, et kui terapeut saab tutvuda sellega, mida huvitavat mujal tehakse, teeb ta ka oma tööd paremini. Sidemed Euroopaga on noormehele olulised, aga oma tulevikku näeb ta Eestis.

Koolitusel käinud Tartu ülikooli füsioteraapiatudeng Dmitri Valiulin oli nõus, et eri kultuuride tundmine aitab inimestele paremini läheneda. Ta ütles, et avastas välismaal ka endas mõne uue iseloomujoone.

«Füsioterapeut pole ju lihtsalt amet, vaid eluviis,» sõnas Valiulin. «Patsient on oma rõõmude ja muredega samasugune inimene kui mina ja mõnikord on tööl kasulikum olla tavainimene kui professionaal.»

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles