Laupäeval Ugalas lavale jõudev «Kalmistuklubi» räägib armastusest ja sõprusest ning sellest, kuidas kaotusvalu uuesti elurõõmuks muuta.
«Kalmistuklubis» mängivad tipud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm üksikut vanemat naist saavad korra kuus kokku, et juua kohvi ja käia abikaasade haual. Ühel hetkel hakkab kõigile tunduma, et oleks aeg eluga edasi minna.
Lavastaja Allan Kress, «Kalmistuklubi» jõuab Eestis juba kolmandat korda lavale. Mis ajendas seda teksti uuesti ette võtma?
Nägin näidendis aja suhtelisust. See põnev teema on hakanud mulle viimasel ajal üha enam huvi pakkuma. Meenub, kui olin äsja keskkooli lõpetanud ja astusin kõrgkooli. Meie kursusejuhendaja oli 36-aastane ning siis tundus ta mulle päris vana. Praegu näib see hea iga.
Näidendis on kolm üksikuks jäänud sõbrannat, kes suhtuvad oma elu kujundamisse erinevalt. Vaatajal on võimalus samastada end ühega või koguni kõigi kolmega. Näidendi teemad on valik üksilduse ja vanuigi sõlmitud uue abielu vahel ning seegi, mis on mingis vanuses sobilik ning kas ollakse ajast lootusetult maas või mitte.
Laval on põnevad näitlejad.
Ühes rollis kujutasin kohe ette Luule Komissarovit. Et teadsin Rita Raavet elavat Viljandi lähistel, läksid mõtted ka tema peale.
Kui tegin oma diplomilavastust «Klaasist loomaaed», mängisid selles Rita Raave ja Elle Kull. See meeldiv mälestus tekitas soovi kutsuda kolmandaks peaosaliseks Elle Kull. Arvi Mägi on olnud mulle läbi aegade sümpaatne näitleja, samuti Vilma Luik.
Mõistagi igatsesin teha koostööd Peeter Konovaloviga, sest olen tema muusikalisi kujundusi alati imetlenud. Lavastajale on suur õnn, kui osalevad need, keda ta on soovinud. Loodan, et ka näitlejatele on see põnev ja rikastav koostöö.
Lavakujunduse teeb Jaak Vaus, põhjalik ja täpne kunstnik, nagu kogesin eelmise koostöö ajal. Et lavastuses on liikumist ja tantsu, aitab meid ka Oleg Titov.