Terroriorganisatsioon Al-Qaeda otsustas laiendada oma tegevust diktatuuri alt vabanenud Liibüasse. Mis jõud hoiab niisugused ühendused hinges, kuigi neid jahivad maailma parimad luuretalitused?
Kommentaar: Islami ohtlik fanatism
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende püsimise üks põhjus on kahtlemata see, et võideldes kasutavad nad rindejooneta sõja taktikat: salvavad vastast ootamatult, annavad kiire hoobi ja tõmbuvad taas varju. Tänapäevast sõjatehnikat arvestades on sissisõda ainus võimalus tekitada ülekaalukale vaenlasele veidigi tõhusamalt kaotusi.
Teine põhjus on terroristide peaaegu lõppematu päästikumeeste tagavara. Lähis-Ida riikides elavad tuhanded palestiinlased endiselt põgenikelaagrites, kus juba mitmel põlvkonnal pole olnud vähimatki lootust elus midagi saavutada. Meeleheitel inimesed haaravad relva, et maksta kätte neile, keda peavad oma kannatuste eest vastutavaks.
Ühtlasi lubab islamiideoloogia, et märtrid pääsevad kiiresti paradiisiaedadesse. Moslemite sügavat usklikkust ja suhtelist vaesust arvestades on see tuhandetele paljutõotav tulevikuväljavaade. New Yorgi 2001. aasta 11. septembri terrorirünnak vapustas küll kogu läänemaailma, kuid tõi islamiriikides tänavatele juubeldavad rahvahulgad. Ühtede tragöödia oli teistele hingepalsam, leevendamaks seda halba, mida lääs on väidetavalt Araabias korda saatnud.
Paljud islamimaad, eriti Araabias, on rikkad nafta ja gaasi poolest, kuid tohutu tulu läheb kuningaperekondade, šeikide, emiiride ja sultanite taskusse ning lihtrahvale pudenevad üksnes kübemed.
Naftariikides saavad noored küll hea hariduse, kuid kodumaal on raske ametit leida ning nad täiendavad töötute ridu. Haritud inimesed tunnetavad sotsiaalset ebaõiglust valusamalt ja näevad selgemalt võimalusi midagi muuta. Äärmuslaste ridu täiendavad suuresti just avara maailmavaatega inimesed.
Ei maksa eirata ka fakti, et paljude terroriorganisatsioonide juhid on saanud hariduse läänes. Nad tunnevad suuremal või vähemal määral demokraatliku ühiskonna suundumusi, põhimõtteid, ideaale ja pürgimusi ning ühtlasi selle nõrkusi. See võimaldab anda eriti ootamatu, valusa ja demoraliseeriva hoobi.
Ja mis kõige ohtlikum: paljud praegused terroristid on varem olnud lääne liitlased ning saanud sealsete instruktorite käe all sõjalise väljaõppe. Näiteks treenisid ameeriklased Nõukogude Liidu invasiooni päevil tuhandeid Afganistani modžaheede. Kui okupandid lahkusid ja jõujooned muutusid, sattusid paljud sõjapealikud lääne vaenlaste ridadesse.
Tuli tõdeda, et islamisõdalased lasevad Stingeri rakette Black Hawkide pihta sama osavalt, kui nad varem tabasid nendega Vene MI-koptereid.
Islamiradikaalid on praegu terrorismimaailmas toimekamaid seltskondi, sest neil on kindel ideoloogia, mis põhineb koraani tõlgendamisel ja ajalool: kunagisi ohvriterohkeid ristisõdu meenutatakse seniajani kui kristlaste aegumatut moslemitevastast kuritegu.
Seevastu Colombias on organisatsiooni FARC marksistlikud sissid oma ideoloogia sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemise järel kaotanud ning muutunud jõukudeks, kes elatuvad narkoärist ja inimröövidest.
Araabia kevad tõukas mitmes riigis diktaatorid võimult, kuid rahunemist see ühiskonnas ilmselt endaga kaasa ei too. Jõujooned paigutatakse ümber, endistest vaenlastest saavad sõbrad, nagu idas sageli kombeks on, ning verevalamine jätkub. Katkematu vaenu kõige eredam näide on Afganistan, mis ei oskagi vist sõjata elada.