Aeg-ajalt tekib avalikkuses arutelu selle üle, kui palju meil töötab naisi ühel või teisel ametikohal, näiteks tippjuhtidena. Viimati tõusis see teema päevakorrale siis, kui Eesti Statoili uueks juhiks sai jälle naine.
Repliik: Karjuv ülekohus
/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
14. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõttevahetustes tuuakse siis võrdlusena välja, kui suur on naisjuhtide osa teistes riikides, ning arutletakse, kas ei tuleks kehtestada lausa kvoote, kui palju ühest või teisest soost inimesi peab mõnes ametis töötama.
Üldiselt leitakse, et oleme teatud ametites olevate naiste osa poolest arenenud Läänest kõvasti maas.
Mulle kui mehele tundub see järjekordse pseudoprobleemina, mis peaks ennast demokraatlikus maailmas ise reguleerima: igasugune kunstlik kvooditamine tekitab järjest rohkem ebavõrdsust. See ei tähenda muidugi, nagu poleks tõsise diskrimineerimise puhul tarvis sekkuda.
Kui naisi ja mehi peaks olema igal alal võrdselt, miks pole veel märgatud karjuvat ülekohust huumorivallas: ma ei tea Eestis ühtegi tuntud naishumoristi. Kas tuleb siin haista diskrimineerimist ja kas naljanaiste arvu saaks mingi kvoodiga suurendada? Läänes ju seda probleemi pole, sestap ärge tulge ütlema, et naistel on vähem arenenud huumorimeel.