Eestlasele on kasulik tarbida kodumaist toitu eelkõige lähedal toodetu tervislikkuse tõttu, kuid ka seepärast, et kohaliku kauba eelistamine mõjub maksude ja tööhõive kaudu hästi riigile.
Sööja hindab kodumaist kindlust, värskust, maitsvust ja tervislikkust
6. märts 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kes siis veel kui mitte meie peaks sööma meie maal meie inimeste toodetud toitu, mis arvestab meie maitse-eelistusi!» hüüatas Eesti toiduainetööstuse liidu juhataja Sirje Potisepp.
Eestlase laual olev toit peaks olema mitmekesine ja tervislik ning pakkuma ideaalis ka maitseelamust. «Ei ole võimalik väita, et Eestisse toodavad ametivõimude kontrollitud toiduained oleksid mingil moel halvemad kui kohapeal toodetu,» lausus põllumajandusministeeriumi turu arendamise büroo peaspetsialisti asendaja Jaanus Joasoo.
Potisepp vastas, et lähedal kasvatatu on värskem ja tervislikum. «Kaugemalt sisseveetud toidukaupade puhul tulevad alati mängu säilivusaeg ja kvaliteet, mille tagamiseks kasutatakse tõenäoliselt rohkem lisaaineid,» ütles ta ja lisas, et nii riigile kui tarbijatele on kasulikum, kui süüakse oma maal toodetut.
Eesti toitu ostes on tarbijal võimalus mõjutada riigi arengut. «Mida rohkem eelistatakse kohalikku kaupa, seda enam peavad siinsed tööstused tootma. See omakorda loob nii tööstustesse kui ka tööstustele tooraine tootjatele juurde töökohti,» lausus Joasoo.
Eesti toidu tunnused
Aktsiaseltsi Rimi Eesti Food kommunikatsioonispetsialisti Katrin Batsi sõnutsi on kliendid praegu hinnatundlikud ning see väljendub nende valikutes. «Kui igapäevasele toidule kulub suur osa sissetulekust, peab tegema läbimõeldud otsuseid ning paljudele ei jäägi paraku valikuvõimalust,» ütles ta.
Sellest annab Batsi ütlemist mööda märku kampaaniatundlikkus. Varasemaga võrreldes on see viimastel aastatel mitu korda kasvanud. «Klient mõtleb hoolikalt, mida ostukorvi pistab, ning eelistab kampaaniahinnaga või lihtsalt odavamaid tooteid.»
Uuringu «Elanike toitumisharjumused ja toidukaupade ostu eelistused» põhjal võib öelda, et kodumaiste toidukaupade osa oli 2010. aastal suurim kartulite puhul: ainult või peamiselt kodumaist kartulit eelistas 85 protsenti elanikke. Kodumaiseid tooteid eelistati ka suitsuvorsti ja sinki ning jogurtit ja juustu ostes. Suuremalt jaolt eestimaised olid ka ostetud majonees, jahu, tangud, linnuliha ja jäätis.
Kõige väiksem oli Eestis kasvatatu ja valmistatu osa makaronide ja värske puuvilja seas.
«Puuviljad tulevad suuresti välismaalt,» lausus Bats. Ta lisas, et neid pole võimalik aasta läbi Eestis kasvatada, küll aga täieneb nende kodumaiste toodete valik suvel.
Uuringust selgus, et tarbijad peavad kodumaist toitu värskeks, usaldusväärseks ja tervislikuks ning hindavad selle harjumuspärast maitset. Need neli omadust on Jaanus Joasoo arvates olnud juba aastaid Eesti toidule iseloomulikud.
Ehkki sõltuvalt rääkijate eesmärgist määratletakse Eesti toitu mitmeti, ei sõltu kodumaise toodangu definitsioon sellest, vaid peab Sirje Potisepa ütlemist mööda hõlmama kõiki ja kõike, kes või mis Eesti toiduga kokku puutuvad. Eesti toiduainetööstuse liit on selle mõiste lahtimõtestamise vajadusest rääkinud juba 2005. aastast, kui käivitati vastav arengukava.
«Eesti toit on see, mis on valmistatud Eestis eestlaste maitse-eelistusi arvestades ja võimaluse korral kohalikku toorainet kasutades ning mida müüakse kõikides võimalikes müügikohtades,» lausus Potisepp
Ühtlasi kinnitas toiduainetööstuse liidu juhataja, et kodumaise toidu tähendus muutub. «Me ei ole ole ju enam nõus minema parsile ega rehielamutesse tagasi ja peame seetõttu tänapäevaga kaasas käima.»
Tema jutu järgi on meie riik välismõjudele avatud igast küljest ja toit pole erand. «Eriti tähtis on see, et noored näeksid Eesti toidus üht kultuuri kandvat osa.»
Uuringu andmetele tuginedes tõstis Sirje Potisepp esile, et kodumaal toodetud toidukaupa pidas Eesti toiduks 82 protsenti vastanuid. Et selle tootmiseks peab olema kasutatud peamiselt siinset toorainet, rõhutas 76 protsenti. Seega on tarbijatele tähtsad nii kohapealne tootmine kui kohalik tooraine.
Kodumaise suupoolise puhul on suund värskusele, tervislikkusele ja lihtsusele, kuid ühtlasi harjumuspärasusele ning emotsionaalsele naudingule.
Päevakohane rahvustoit
Eesti toidust rääkides tasub tähele panna, et rahvustoit ja Eesti toit ei tähenda üht ja sedasama. Eesti toit on laiem mõiste, mis hõlmab peale rahvusroogade ka kõik muud siin riigis toodetud toidukaubad.
«Rahvustoiduga haakub mõiste «traditsiooniline»,» sõnas Jaanus Joasoo. Ta loetles eestlastele aja jooksul omaseks saanud roogi, nimetades seejuures seapraadi, hapukapsast ja mulgikapsast, hernesuppi, kama, rukkileiba, piimasuppi ja leivasuppi, kuid jättes välja rosolje, šašlõki, pelmeenid ja seljanka.
Rahvustoit on peamiselt seotud konkreetse päevaga ning on iseloomulik riigile või religioonile. «Üle-eelmisel nädalal oli vastlapäev, mida tähistasin õhtuse hernesupi, tarrendis seajalgade ja vastlakuklitega. Jõulude ajal sööme hapukapsa, verivorstide ja pohlamoosiga sealiha,» näitlikustas Sirje Potisepp.
Kahte mõistet selgitades ütles ta, et rahvustoidu traditsioone saavad edasi kanda ainult eestlased, õppides neid vanematelt ja vanavanematelt, Eesti toit aga areneb ja uueneb pidevalt, käies kaasas muu arenguga.
Viljandlaste eelistused
Katrin Batsi sõnutsi eelistab eesti tarbija võimaluse korral kodumaist toodangut, kuid tähtsat rolli mängib ka raha. Isegi kui inimesel on poodi minnes mõttes osta kodumaist kraami, ei pruugi ta kaupluses hindu võrreldes endale kindlaks jääda. Seejuures leidub ometi tooterühmi, mille puhul ostjad valivad enamasti Eesti toidu.
Viljandi Rimi juhataja Annely Adleri sõnul kuuluvad kohalikus poes nende hulka piimatooted. Isegi pisut kallim hind ei pruugi olla takistus. Samuti eelistavat eestlased Kalevi šokolaadi kindlalt välismaisele.
Nii mõnelgi puhul saab otsustavaks maitse. Viljandi kaupluse juhataja jutu järgi on kliendid kiitnud paljude toidukaupade maitseomadusi ning eelistavad neid välismaise päritolu ja kõrge hinna kiuste. Ta tõi näiteks mõned küpsisesordid.
«Alateadlikult valib eestlane ikka kodumaise piima, leiva, saia, värske liha ja Kalevi šokolaadi,» kinnitas ka Sirje Potisepp.
Üldiselt saab Eesti toitu osta kõikjalt. Jaanus Joasoo sõnutsi on võrdne võimalus head söögikraami hankida nii turuletilt, laadalt kui supermarketist, aga valik oleneb muidugi inimese harjumustest.
Potisepp ütles, et tema kui tarbija silmis on suur vahe, kust toitu ja selle valmistamiseks vajalikke tooraineid osta. «Ohutus on esimene märksõna: eelistan korralikke ja puhtaid marketeid. Teine märksõna on usaldusväärsus: peab olema teada, kes ja kus on toidu tootnud,» lausus ta.
Toiduliidu seisukohalt on tähtsad nii see, et riigikassasse laekuks makse, kui see, et oleksid täidetud hügieeninõuded ja tagatud toidu ohutus.
«Toidu ohutuse tagamist alahindavad tarbijad nii kaua, kui pole ette tulnud kolibakteri juhtumeid,» tõdes Sirje Potisepp. Tema kinnitust mööda järgitakse tööstustes haiguste vältimiseks karme tootmisnõudeid.