Aleks Kivinuk tunneb Eesti Vabadusristi läbi ja lõhki

Vabariigi aastapäeva puhul demonstreeris Aleks Kivinuk Eesti Panga muuseumis oma Vabadusristide kogu. Foto: Urmas Raidma / Eesti Pank

Artikkel ilmus 
25. veebruari «Sakalas»

Vabariigi aastapäeval said kõik huvilised näha Eesti Panga muuseumis vaatepilti, mille nautimiseks peab muidu sõitma Belgias asuvasse sõjamuuseumi. Eksponeeritud olid kõik üheksa Eesti Vabadusristi.

Need kõige väärikamaks peetavad Eesti riiklikud teenetemärgid kuuluvad kollektsionäär Aleks Kivinuki erakogusse. Kivinuki teada asubki ainus teine täiskollektsioon Belgias: see ja paljud teised militaar­esemed kinkis sealsele Euroopa suurimale sõjamuuseumile sõjaeelne Eesti Vabariik.

Püüdleb täiuslikkuse poole

Nikolai Triigi kavandatud Vabadusristi anti välja kolme liiki. Igaühel oli kolm järku, mis teebki kokku üheksa märki. Kui paljusid teenetemärke hakati pärast taasiseseisvumist uuesti välja andma, siis Vabadusristiga oli teistmoodi. Riigikogu oli 1925. aasta suvel otsustanud lõpetada selle väljaandmise.

Kuigi Kivinukil on kõik üheksa, ei tähenda see, nagu poleks tal enam midagi ihaldada. Nimelt hakkavad tõsised kollektsionäärid seejärel koguma erimeid. Need võivad paista võhikule täiesti ühesugused, kuid tähtsaks saab neil puhkudel märgi tootja. Niisugune kollektsioneerimine on väga keeruline.

Pole siis midagi imestada, et Aleks Kivinuk oli õnnega koos, kui tal õnnestus hiljuti hankida Vabadusristi II liigi esimese järgu teistsugune versioon. «Mul oli Rekkori tehases toodetu, kuid nüüd sain ka Joseph Kopfi valmistatu. Neid märke pole kellelegi välja antud ja minu teada on neid alles kolm: kaks nüüd minu käes ja üks Belgia sõjamuuseumis,» rõõmustab Kivinuk.

Kivinukki peetakse õigustatult Eesti kõige täiuslikuma sõjaväeliste märkide kogu omanikuks, kuid ta ise ei tee suuri sõnu. «Täiuslikku kogu ei ole olemas, kuid selle poole tuleb püüelda. Igas kollektsioonis leidub ainueksemplare, mida pole kellelgi teisel,» põhjendab ta. «Näiteks Laidoneri muuseumi kaitseministeeriumi hallatavas kogus on kõik Laidonerile antud autasud.»

1960. aastal sündinud Aleks Kivinuk hakkas kollektsioneerima 1970. aastate algul. Nagu poisikesed ikka, alustas ta markidest, kuid jõudis üllatavalt ruttu, varateismelisena tõsisemate asjade juurde.

«12-13-aastasena õnnestus mul saada karbiga Kotkaristi kuldrist, samuti Kaitseliidu esilaskurite klassi meistrimärk ja mõni märk veel,» meenutab ta esimesi põnevaid leide. «See oli paras juhus: ega tollal ju kellelgi eriti palju teadmisi olnud. Poisikesed võisid enese teadmata saada väga väärtusliku ajalooeseme omanikuks.»

Palju sõltus Kivinuki jutu järgi ka sellest, millised olid kellegi huvid ja mida keegi hindas. Välismaise nätsu või värvilise traadi vastu võis vahetada tsaari hõberublasid või vabariigiaegseid aumärke. Sellist kraami liikunud tollal päris palju.

Kui mõnel on kogumishuvi tekkinud koduste mõjutusel, siis Kivinukki vanemad ei suunanud, aga ei takistanud ka.

Ta ei mäleta, et kogumise pärast oleks tekkinud pahandusi, olgugi et Eesti Vabariigi aumärgid olid toona põlu all. Küll aga võis juhtuda, et poisikesed vahetasid või müüsid midagi kodust salaja võetut.

Näiteks ajas Kivinuk tükk aega taga «Seiklusjutte maalt ja merelt» sarja «Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seklusi» — ainsat teost, mis tal täiskomplektist puudu oli. Lõpuks õnnestuski see tal välja kaubelda, aga õnn jäi üürikeseks. Järgmisel päeval oli poiss vanematega ukse taga ja raamat tuli tagasi anda.

Aarded jälle kodumaale

Innukamalt hakkas Aleks Kivinuk Eesti aumärke koguma 1990. aastate algul. Siis toodi peidikutest või kes teab kust välja hulk vabariigiaegseid märke, medaleid ja muud. Inimesed ei kartnud neid enam hoida ja et raha oli vaja, üritasid neid maha müüa.

Paljud väärtuslikud aumärgid rändasid Soome ja mujale välismaale ning praegu ostavad siinsed kollektsionäärid, sealhulgas Kivinuk, neid tagasi. Näiteks üliharuldase presidendi adjutandi märgi ostis ta Soomest naeruväärse hinnaga kelleltki, kes oli selle omakorda saanud Helsingi täiturult. «Võimalik, et eestlane, kes selle kirpputori’l maha müüs, ei saanud isegi märgi valmistamiseks kasutatud kulla omahinda,» oletab Kivinuk.

Lõpliku tõuke kollektsioneerima hakata andis talle Orlovi lossis 1990. aastate lõpul korraldatud tuntud kollektsionääri Ali Rza Kulijevi kollektsiooni väljapanek. Sellele järgnes väga teadlik kogumine ja kataloogi koostamine.

«2000. aasta paiku ütlesin poolkogemata, et peaks tegema kataloogi, ja viis aastat hiljem oligi see valmis,» meenutab Kivinuk. Kataloog tähendab uhket, rohkem kui 450 leheküljest koosnevat värvifotodega raamatut, milles on oletatavalt 99 protsenti Eesti sõjalistest autasudest ja rinnamärkidest. Autori arvates on Eesti sõjaväeliste aurahade kujundus ja teostus maailmatasemel.

Kõike ei jõua koguda

Nagu iga kollektsionäär, nii sai ka Aleks Kivinuk mingil ajal aru, et kõike koguda pole jõudu, raha ega mõtet: parem teha ühte asja korralikult. Nii keskenduski ta Eesti sõjaväelistele autasudele ja rinnamärkidele.

Aegade jooksul kogutud vanavara annab võimaluse finantseerida kõige hingelähedasemate rariteetide ostmist. Kivinuk oli kaheksandas klassis ostnud pinginaabrilt kümne rublaga kolm albumitäit tsaariaegseid münte.

Nüüd, 35 aastat hiljem aitasid just need mündid tal hankida haruldase Vabadusristi, millest loo algul juttu oli.

Mis paneb ühe keskealise mehe kulutama ennastunustavalt raha ja aega vanade asjade kogumiseks. Kas see on huvi, sõltuvus või investeering?

«Investeeringuna seda võtta ei saa. See on surnud raha: kollektsiooniga ju ei teeni,» ütleb Kivinuk. «Määrav on ikkagi ajaloo talletamine, ajaloohuvi. Kataloogi tegeminegi nõudis aastaid arhiivides istumist ja selle müügiga midagi ei teeni,» lisab mees, kes töötab lammutusfirma juhina. Firma käive kukkus raamatu tegemise ajal kolinal, sest ülemusel polnud selle tarvis aega.

Kivinuk peaks kõige paremaks teha oma muuseum, nagu Leo Tammiksaarel on Eesti Leegioni muuseum. Võib-olla õnnestub tal see idee ellu viia koostöös Laidoneri muuseumiga, kui realiseerub patarei vangla muuseumi projekt. Seda, et Kivinuk pole kitsi ja on valmis oma kollektsiooni lahkelt ka avalikkusele demonstreerima, tõestavad näitused, kus tema kollektsioonid on väljas olnud.

Aumärkidega mindi liiale

Aleks Kivinuki märgikataloog hõlmab Eesti sõjalisi autasusid ja rinnamärke aastatest 1918—1940, kuid oma arvamus on tal ka praegu antavate ordenite ja nende jagamise korra kohta.

Nimelt on taastatud Eesti Vabariigis aumärkide väärtust tema meelest kõvasti devalveeritud. Vahepeal jagati neid liiga palju ega järgitud seejuures pahatihti statuuti: nii mõnigi on saanud ebaproportsionaalselt kõrge autasu.

«Kui meil olümpiavõidu eest jagatakse I klassi, kas see on mõistlik tegu?» küsib Kivinuk. Ta toob näiteks sportlased Kristina Šmiguni ja Andrus Veerpalu, kes on saanud Valgetähe I klassi, Veerpalu lisaks veel Punase Risti I klassi.

«Punase Risti I klassi sai Hans Leesment, kes oli aastatel 1918—1940 Eesti Punase Risti esimees ja kindral. Rallisõitja Markko Märtin sai etapivõidu eest Punase Risti IV klassi. Seesama aumärk anti ka mehele, kes oli eluaeg, üle 140 korra käinud verd andmas. Me ei saa neid asju ju võrrelda!» räägib Kivinuk.

Teisest näitest on oma raamatus kirjutanud ka sõjaajaloolane Hannes Walter. Lennart Meri ajal anti Soome kolonelile ja Inglise seersandile Kotkaristi III klassi teenetemärk. «Mida see tähendab? Kas need auastmed on võrdsed? Ei ole. Puudub elementaarne lugemisoskus: oleks võinud ju võtta statuudi lahti ja lugeda,» on spetsialist nördinud.

Kivinuki sõnul pole viga selles, et koduperenaisi ja keda tahes teenete eest autasustatakse, kuid seda tuleks teha asjakohaste märkidega.

Tagatipuks on ülikoolid, ministeeriumid ja teab kes veel hakanud tegema oma aumärke. «Näiteks turvafirmal Falk on viieklassiline paelaga orden. Kui tulevikus etnoloogid seda edevuse laata uurivad, ilmneb paras segadus,» kommenteerib Kivinuk.

Kui küsida kollektsionäärilt, kas ta on pidanud oma hobile palju ohvreid tooma, eitab ta seda esialgu. Ka elukaaslane on olnud hobi suhtes väga mõistev.

Siis aga mainib Aleks Kivinuk, et peale raha on kogumiseks kulunud hulk vaba aega. Seda on tulnud napsata ka muude asjade arvelt, kuid ikkagi jõuab Kivinuk käia paar korda nädalas ujumas ning osaleb Kaitseliidu tegevuses. 15 aastat Kaitseliidu Harju malevas jaopealiku kohustustes olnud mees siirdus hiljuti meredivisjoni. See läheb hästi kokku tema õpitud ametiga: Kivinukil on nõukogude ajast laevajuhi haridus.

«Mingid põhimõtted peavad kodanikul olema. Patrioot on minu kohta võib-olla palju öeldud, aga midagi peab riigile tagasi andma,» ütleb Kivinuk, kes üritab lähiajal täita püstolist laskmises Kaitseliidu laskurnormi.

Automaadist laskmises ta juba on I klassi kütt.

Kivinuk on praeguse Eesti Vabariigiga rahul, kuid lisab, et kõike on võimalik paremini teha. «Valitsus tuleb ja läheb, aga riik on üks ja ainus. Ma ei käi kaitseliitlasena õppustel valitsuse ja poliitikute, vaid Eesti riigi eest.

Kui tuleb kriitiline olukord, oskan midagi teha,» resümeerib ta.

Mis saab Aleks Kivinuki kollektsioonist tulevikus? Õnneks ei pea ta sellepärast muretsema, sest ka poeg Asko on kogumispisikuga nakatunud. Sisekaitseakadeemia päästealal lõpetanud noormees kirjutas lõputöö tuletõrje sümboolikast ja selle järjepidevusest.

Praegu õpib Asko Tallinna ülikoolis magistrantuuris juurat. Samas koolis käib muide ka tema isa. Aleks Kivinuk teeb  seal bakalaureusetööd ajaloos ning mõistagi käsitleb see teenetemärke. Isa ja poeg peaksid kooli lõpetama sel kevadel.