«Tule siia keskele — pealava juurest otse alla jääle!» juhendas õngitseja sõpra, kuidas teda Viljandi järvele kogunenud 8000 kalapeolise hulgast leida, vehkides sinna juurde energiliselt punase mütsiga.
Järve jäi 123 kuldkala
21. veebruar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Veel raskemaks kui tuttava leidmine inimhulgast, kujunes õige kala kättesaamine. 130 märgistatud uimelisest saadi laupäevasel võistlusel kätte seitse: kuus ahvenat ja üks kiisk.
Püüdjad puurisid lintidega piiratud võistlusalal üha uusi auke, kuid pidid tõdema, et kergelt ei näkka. Kui kaks minutit pärast kella üht kostis valjuhäälditest, et esimene 100-eurone ahven on käes, vajus nii mõnelgi õngemehel suu ammuli.
Seitse kala peo kohta
See oli ju kõigest paar minutit pärast seda, kui võistluse algust tähistavad raketid olid taeva poole lastud. Esimene kala oli ahven ja selle püüdis mees, kes on 14-aastase ajalooga kuldkalapüügilt puudunud vaid korra.
Teine märgistatud kala püüti kell 13.19 ning paarikümne minuti järel saadi kolmandana kätte üks ja ainus märgistatud kiisk. Peagi teatas kalapeo korraldusmeeskonna liige Vladislav Koržets neljandast õnnelikust.
Järgmise tunni või paari jooksul hinnalisi kalu välja ei tõmmatud. Selle ajaga jõudsid rahuneda need tuhanded ootajad, kes iga väikse võbeluse peale ainiti oma sikutit silmitsesid, lootes, et all nakitseb kuldkala.
«Kolm tuhat, kolm tuhat, kolm tuhat eurot!» nõidus püüdjatekamp ühe lootustandva jääaugu ümber.
Hõiske «Ma sain kätte!» tõi kaasa ka märgistuseta kala. Näitas ju see, et midagi on võimalik veest ikkagi tabada.
Ka kõige kogenematumad püüdjad mainisid, et kala peaks püüdma vaikuses. Seda polnud Viljandi järvejääl aga kusagilt võtta. Puurid sahisesid, valminud aukudest mulksatas vett, oli kuulda jooksmist, uisutamist, hüplemist, kukkumist, söömist, joomist ning üle kõige kontserdimelu.
Kuigi kuldkala püüdmine oli peamine põhjus, miks kodust välja oli tuldud, ei paistnud ka need vähemalt 7993 inimest, kes kala ei saanud, pettunud.
Pidu järvejääl muudeti mugavaks, vedades sinna nahkdiivaneid, ehitades kuuseokstest onni ja korraldades grillpidusid. Kõiki peatuspaiku ümbritsesid püügiaugud, kustkaudu sööt kalu peibutas.
Ka püüdjatele olid omad peibutised. Grillimislõhn rullus lainetena üle õngitsejate. Kalda ääres asujate ninasõõrmetesse tungis see peaasjalikult siis, kui algas traditsiooniline grillmeistrite mõõduvõtt. Sedapuhku valmistasid nad rooga angersägast ning parimaks tunnistati võistkond Barbeque Freestyle.
Kalasupi-galal tunnistas Sakala meeskoorist žürii maitsvaimaks Räpina Kiudoski Restoraani peakoka Riho Puusepa koha-sibulasupi. Viljandimaad esindanud Olustvere teenindus- ja maamajanduskool keetis haugipada.
Laupäeva ennelõunal tõi «Kuldkala» Viljandis kaasa sagina, mida siin võib tavaliselt näha tööpäeva tipptunni ajal. Jakobsoni ristmikul proovis nii mõnigi juht veel viimsel hetkel end kõrvalritta puksida, kui märkas foori juures suunaviita «Kuldkala». Teadjamad ei lasknud end viidast segada, jätsid sõiduki üles linna ning sammusid, jääpuur õlal ja kalamehepink kaenlas, päikesepaistes mäest alla järve äärde.
Ilmaga oli peol tõesti vedanud. Sinetavas taevas kiirgav päike ei lasknud kirevatesse talveriietesse pugenud kalapeolistel lõdiseda. Ainus koht, kust külm näpistas, olid jalatallad ja sedagi vaid juhul, kui kummikutes oli liiga vähe vilti või villast sokki.
Suuremale osale oli järvejääl toimuv vahva vabaõhupidu. Samas leidus ka habetunud mehi, kes suuremale melule selja keerasid ning üksinda harkjalgsel toolil istudes mõtliku näoga sikutit peos hoidsid.
Neid ei häirinud lambanahkadega vooderdatud kelkudel lapsed, kellega vanemad püüdjate vahel slaalomit sõitsid.
Nad ei pannud tähele ka kihistavaid neidusid, kes kolmekesi oma taliõngedega ühe noormehe ümber poolringi võtsid.
«Palun pane siia midagi otsa!» soovisid nad. Kui aga noormees söödakarbi välja võttis, ehmusid neiud eemale — vingerdavad vaglad tundusid neile vastikud.
«See on see naistega kalalkäimine,» tähendas noormees.
Pidu nagu pidu ikka
Habetunud vaiksetel kalameestel ei paistnud olevat ka soojanapsi, mille mõjul muutus ümbruskonnas jutuvada üha valjemaks ja lõbusamaks.
Hommikuse rongiga tulnud kalapeolised moodustasid üksmeelselt linna poole astudes lausa rongkäigu, kuid see lagunes esimeste poodide juures: tulijad jäid ummikusse alkoholilettide ees. Jägermeistrit osteti külmarohuks nii palju, et see pani ka palju näinud poemüüjad ahhetama.
Jalutajale, kes enne lõunat Trepimäest alla astus, avanes vaatepilt, mis ühtaegu lummas ja teisalt hirmutas. Lausa hämmastav, et auguliseks puuritud jää mitme tuhande inimese all kordagi nõrkust üles ei näidanud.
Mõni külaline jäi libedal järvekattel siiski hätta, potsatades uisurajal istuli või kõhuli. Kes kõhuli prantsatas, võis peale muhu saada suurema kahju, kui roheline alkoholipudel rinnataskus purunes ja vägijook mööda talvejopet alla nirises. Leidus ka neid kukkujaid, kes hoidsid õllepudeliga kätt vapralt püsti, ise seejuures peaga vastu jääpinda kolksatades. Pudel jäi terveks.
Et selle meluni jõuda, tuli külalisel ära seista mitmekümnemeetrine järjekord. Rivi jagunes värava pool kaheks. See juhtus siis, kui seisjad mõistsid, et ühest putkast saab käepaelu osta ja teises eelmüügipileteid käepaelte vastu vahetada. Kolmandad, kel oli juba varem pilet korrektsel kujul lunastatud, jalutasid lihtsalt väravatest sisse. Kindlasammulise kõnnakuga meelitasid nad teisigi ettepoole trügidesuudistama, kuidas kiiremini sisse pääseb.
Need, kes väravatest sisse olid pääsenud, tegutsesid üsna ühtmoodi: puur välja, auk jäässe, jääsoga august välja, sööt konksu otsa, sikuti vette ja ootama. Kõik see juhtus juba tublisti enne keskpäeva. Keskpäev oli tärmin, mil püügivõistlus pidi algama. Et piletiputkade juures looklesid aga endiselt pikad järjekorrad, lükkasid korraldajad põhivõistluse avamise tunni võrra edasi.
Püüdjatel sellest suurt lugu vist ei olnud, ainult varem konksu otsa hakanud kuldkala poleks saanud registreerida.
Peaauhinda andva lipikuga kala välja ei püütud, mistõttu seitsme märgisega kala tabanud kalastaja seast selgitati võitja kalateadmiste võistlusega. 3000-eurose peaauhinna sai kogenud kalastaja Sven
Michelson.
411 registreerunud võistkonnal oli ülesandeks püüda särg pikkusega 24 sentimeetrit. Vändra meeskonna Wendre särjel jäi sellest kaks millimeetrit puudu ja Võrtsu Konksude särjel kaks millimeetrit üle. Sellelgi korral selgitati võitja teadmisteprooviga ning esikoha auhind läks Wendrele.