Samba kallal ilkumine on muutunud näotuks

2009. aasta 23. juunil Tallinnas Vabaduse väljakul avatud Vabadussõja võidusambal on paneelid värvi vahetanud, selle valgustus on kustunud ning kord kukkus samba nurgapaneel alla ja rikkus alusplaati. Siiski on see tähtsaim mälestusmärk, mis on pärast iseseisvuse taastamist püstitatud Eesti riikluse eest võidelnuile. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Riigikontroll leidis oma auditis, et Vabadussõja võidusambaga kaasnenud hädade põhjused olid liigne kiirustamine, asjatundmatus ning koonerdamine. Viljandist pärit põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder pole selle hinnanguga päri.

Seeder rõhutas igaks juhuks, et põllumajandusministeerium ei vastuta samba eest kuidagi ning alljärgneva intervjuu annab ta kui kodanik.

Helir-Valdor Seeder, riigikontroll andis oma auditis Vabadussõja võidusambaga seonduvale üsna karmi hinnangu.

Kriitilise hinnangu, ütleksin. Kui riigikontroll auditeeriks Vabadussõda, leiaks ta ka sealt väga palju ja suuri puudusi. Minu arvates on vabadussamba auditeerimine praeguses olukorras, kus kuritarvitusi või kuritegevust ei olnud ning kellegi omakasu samuti polnud, nagu rusikatega vehkimine pärast kaklust.

Ausamba püstitamine on olnud nii avalik kui üldse saab, alates konkursi väljakuulutamisest kuni puuduste kõrvaldamise lõpuni. Eesti rahvas on saanud sel online’is silma peal hoida.

Lugesin auditi läbi ega suutnud sellest mingit lisaväärtust leida. Seda enam et samba valmimisest on juba neli aastat möödas.

Ka teiste objektide puhul on olnud nii korralduslikku kui tehnilist laadi puudusi.

Ehk annaks avalikul sektoril siit siiski midagi õppida?

Tulevikuks on meil õppematerjali küll. Vabadussambaid ei hakka Eestis kindlasti kerkima justkui seeni pärast vihma, nii nagu ka Vabadussõda on olnud oma tähenduselt ainulaadne.

Samba kallal ilkumine on muutunud näotuks. Ma ei kuulu ühte paati samba tuliste pooldajate ega vastastega. Suhtun sellesse neutraalse kodanikuna. Kui otsused on langetatud, ei ole tagantjärele selle teemaga eriti nutikas tegelda.

Kui tõmmata paralleele Viljandisse püstitatud Johan Laidoneri ausambaga, siis kõigile meele järele pole põhimõtteliselt võimalik olla.

Nii nende mälestusmärkidega ongi. Vähe on selliseid, mille osas ollakse ühte meelt — ei tulegi nagu ühtegi meelde... Kõikide puhul on olnud suured vaidlused. Need käivad ka praegu, alates Boriss Jeltsinile ausamba püstitamisest.

Sama käib Viljandis: Vabadussõja mälestusmärgi kohta pole seniajani kokkulepet. Sellest on rääkinud mitu linnavolikogu koosseisu. Mõni koosseis tagasi pandi isegi ritta, milliseid skulptuure tuleks Viljandisse teha. Vabadussõja mälestussammas oli üks esimesi, aga selle asukoha suhtes pole ikka veel kokku lepitud. Ma ei räägi üldse rahast — me ei suuda isegi  kohta fikseerida, rääkimata sisust.

Need on teemad, mida ei saa alati majanduslikust ja juriidilisest aspektist hinnata. Nii ka Tallinna vabadussambaga. Lähtuda tuleb ajaloolis-emotsionaalsest hinnangust ning arvestada selle teema delikaatsust.

Me võime selle ümber tantsu lüüa ja auditeerida, aga minu meelest on see kohatu.

Nojah, sammas on seal, kus ta on, ning ma ei suuda ette kujutada stsenaariumi, mis seda muudaks.

Jah, me võiksime ju arutada ka Toompea lossi vastas oleva õigeusu kiriku eesmärke ja sobivust sellesse paika. Seda on muide tehtud ka.

Pigem vaadakem tulevikku ja püüdkem tegelda nende suurte projektidega, mis meil on parajasti käsil, näiteks Eesti Rahva Muuseum ja kunstiakadeemia hoone. Need on praktilised ja tähenduslikud küsimused.

Avaliku linnaruumi kohta on igal oma arvamus ning kui sellele lisandub veel poliitiline mõõde nagu vabadussamba puhul, muutub kõik topelttundlikuks.

Ega keegi väidagi, et kogu see protsess läks õlitatult ja ideaalselt. Karisid oli palju, aga need olid juba varem kõigile teada. Neli aastat hiljem ei näe ma sellel mõtet.

Kui prooviksime korraks tulevikku hüpata: huvitav, kuidas sammas paistab poole sajandi pärast?

Ma usun, et inimesed harjuvad ja et see mälestusmärk kasvab meiega kokku nagu Eiffeli torn Pariisiga. Torni plaaniti lammutada, aga mis sellest tänapäevaks saanud on? Täiesti vastupidise efektiga objekt!

Vabadussammas saab linnaruumi loomulikuks osaks. Ma pole mingil juhul nõus nendega, kes väidavad, et see on võõrkeha.

Kas juhtusite nägema ka aastavahetuse «Tujurikkujat»?

Nägin. Üldiselt ma suur musta telehuumori sõber pole. Tunnistan, et mulle meeldib musta huumorit küll ise teha, aga «Tujurikkuja» jättis suhteliselt jahedaks.

Kui unustame korraks kätt rõhuva ministriportfelli raskuse, siis kuidas teile kui eestlasele sammas meeldib? Kas selle koht ja lahendus on head?

Minu arvates sai sammas natuke tagasihoidlik. Oleksime pidanud julgemalt tegutsema. Tegemist on ju kompromissiga. Sammas oleks võinud Harjumäel olla kõrgemal ja julgemal kohal, mitte tänava tasandile surutud. Pealegi tehti see esialgu plaanitust väiksem.

Kuidas on Viljandimaa ausammastega?

Viljandimaal on kuulsusrikas ajalugu, siit on pärit rahvusliku ärkamisaja suurkujusid ning 11 kindralit, kuid näen üha sagedamini, et neile püstitatakse mälestusmärke teistesse linnadesse. Mulle teeb natuke meelehärmi, et Jaan Tõnisson sai mälestusmärgi Tartusse. Samamoodi Villem Reimann. Mälestusammas on Tartus, ehkki oma elutöö tegi ta Kolga-Jaanis.

See kriibib teinekord hinge, aga loodame, et kui meil oli kuulsusrikas ajalugu, ei ole tulevik vähem kuulsusrikas.