Mõne aja eest protestisid kümned maskides Amnesty Internationali aktivistid selle üle, et Guantanamo Bay vanglas koheldavat poliitvange halvasti. Nad nõudsid, et see suletaks, nagu USA president Barack Obama oli lubanud teha juba kahe aasta eest.
Kommentaar: Radikalism hukutab hea idee
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Organisatsioonide Amnesty International ja Human Rights Watch inimõiguste aktivistid võitlevad kahtlemata õigete asjade eest, kuid kanduvad samas pahatihti äärmustesse. Kui miljonid inimesed elavad väljaspool vanglaidki ebainimlikes tingimustes, on liiga palju nõuda, et neile, kes on teadlikult valinud kuritegeliku tee, tagataks ilmtingimata teistega võrdsed õigused.
Huvitaval kombel protesteeritakse ennekõike arenenud riikide vanglarežiimide vastu, kuna kuritegeliku maailma reeglite järgi toimivate Ladina-Ameerika kinnipidamiskohtade juurde ei taha inimõiguslased millegipärast meelt avaldama minna.
Inimõigusorganisatsioonid nõuavad igal pool maailmas surmanuhtluse kaotamist. Kuidas selgitada selle vajadust kuriteo ohvritele või inimjätiste vägivallatsemist pealt näinud inimestele? Selliseid eluks ajaks muserdatuid on ju maailmas miljoneid: suur osa Bosnia moslemeid, Ruanda tutsid, Kambodžas Pol Pohthi - Ieng Sary režiimi genotsiidi üle elanud khmerid ja paljud teised.
Nende kannatused ja inimlik soov, et mõrtsukatele määrataks kõrgeima karistusena surmanuhtlus, on kahjuks paljudele humanistidele võõras ja kõrvaline teema, küll aga nõuavad seda sorti meeleavaldajad, et Liibüa diktaatori Muammar Gaddafi tapmist uuritaks kui sõjakuritegu.
Radikaale leidub igal elualal, eriti palju kahjuks seal, kus kaitstakse õilsaid eesmärke. Möödunud aasta lõpul teatas Jaapani valitsus, et maavärinas ja sellele järgnenud tsunamis räsida saanud Fukushima tuumaelektrijaamas peaks kõik kombes olema.
Selle peale korraldasid keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace aktivistid jaama juures piketi, sest peavad seda piirkonda endiselt inimestele ja kogu elustikule ohtlikuks. Ettevõtmine oli häälekas ja mõnevõrra agressiivne, nagu Greenpeace'il kipub kombeks olema.
Keskkonnakaitse on saanud paljude südameasjaks. Pragmaatikud sordivad prügi, korraldavad koristustalguid, kasutavad säästlikke esmatarbekaupu ja sõidavad jalgrattaga, aga radikaalid aheldavad ennast mahavõetavate puude külge, rammivad oma alustega vaalapüügilaevu, tungivad ülirangelt valvatavatele objektidele ja päästavad laboritest lahti katseloomi. Mis hetkel väljub protest mõistlikkuse ja seaduslikkuse piiridest ning muutub eluohtlikuks või koguni kuritegelikuks?
Ühest küljest on radikalismil edasiviiv jõud, sest see ei lase paljudel protsessidel takerduda laiskusesse, bürokraatiasse ja hoolimatusesse. Paraku kipub radikalism üllaste ideedega üle pingutama: pruugib vaid arendada ilus mõte äärmuseni ja see muutub iseenda paroodiaks.
Paljud keskkonnakaitsjad lähevadki sellele libedale teele. Üks asi on protesteerida puuriloomade halva kohtlemise vastu, teine asi lasta nad lahti ning seada löögi alla ökosüsteem, kus varem seda liiki polnudki.
Üks Prantsuse ajaleht iseloomustas radikaalseid keskkonnakaitsjaid kui inimesi, kel enamasti pole materiaalseid muresid ning kes seetõttu magavad poole lõunani, loevad kohvi kõrvale ajalehte, võtavad seejärel plakati ja lähevad protesteerima ning lõpetavad päeva sõpradega ööklubis lõbutsedes.
Vaevalt annab see tüüpilisest Greenpeace'i aktivistist tõese pildi, kuid ilmselgelt ei käi meelt avaldamas inimesed, kel on tegemist, et hinges püsida. Igal juhul on tuumaobjektile tungimine ja selle turvalisuse ohtu seadmine sama ohtlik tegu kui tuumajaama hooletu käigus hoidmine. Paraku näikse rohelistel radikaalidel eesmärk pühitsevat abinõu.
Holokaust on kahtlemata inimajaloo häbiplekk, kuid natse jälitav Simon Wiesenthali keskus oskab oma tegevusse samuti äärmuslust pikkida, kuulutades kurjategijaks iga vähegi Hitleri režiimiga seotuks osutunud inimese. Tagatipuks on see organisatsioon võtnud endale õiguse tegutseda piiriüleselt ja riikide õigussüsteemide väliselt ning jälitada väidetavaid natse igal pool, kus nad vajalikuks peavad.
Protestid on omal kohal, kuni need ei muutu sama ohtlikuks kui tegevus, mille vastu need on suunatud. Kreeklaste vägivaldseks minevad kärpekavadevastased meeleavaldused vaevalt soovitud tulemuse annavad.