Sellest, et teadmistepõhise majanduse arendamine on Eesti edaspidise edu alus, jahvatati juba jupp aega enne seda, kui kainestavalt mõjuv majanduskriis tõstis päevakorrale hulga eksistentsiaalseid küsimusi. Ometi näib, et see on jäänud seniajani poliitikute arsenali kuuluvaks sõnamulinaks, millest nad otsivad tuge eeskätt siis, kui tekib vajadus näida publiku ees analüütiline ja perspektiivitundeline.
Nii tsiteeritaksegi riigikogu saalis ning kõlavate nimedega konverentsidel teadus- ja arendustegevuse strateegiat stiilis «Teadusuuringud laiendavad teadmisi, suunavad haridust, kujundavad väärtushinnanguid ja on aluseks ühiskondlikule arengule» või «Teadmistepõhist majandust iseloomustab toodete ja teenuste suur lisandväärtus, mis saavutatakse pideva uuendustegevuse kaudu».
Ja ongi kogu lugu. Kõneaeg saab kenasti täidetud ning poliitkorrektne aplaus kohvipausi ihalevalt publikult välja teenitud. Mis juhtub edasi? Mitte midagi. Millist lisandväärtust luuakse? Mitte mingit. Keda inspireeritakse? Mitte kedagi.
Minnes praegustele ettevõtjatele uusi trikke õpetama, tallatakse enamasti tühja tuult, sest need, kes oskavad pilku kaugemasse tulevikku suunata, on viimase aja sündmuste ajel innovatsiooni juba niigi lipukirjaks seadnud. Teistega polegi vist mõtet mässata: nemad lasevad kõigest hoolimata oma äri mootoril tuksuda täpselt nii kaua, kuni viimane A-76 tilk on heitgaasiks põletatud.
Küll aga on tähtis see, millist suhtumist kujundatakse tulevastes ettevõtjates — neis, kes nühivad praegu veel kodukohas koolipinki ning seisavad peagi kõrgkoolivaliku ees. Rohkem tuleks küsida, mida nemad tähtsaks peavad ning missuguses valdkonnas näevad oma tulevikku.
Tunnistan, et minu ettekujutus praeguste põhikoolide ja gümnaasiumide füüsika, keemia ning bioloogia tundidest on üsna hägune. Hellitan lootust, et nüüd on üle saadud minu kooliajal valitsenud kitsikusest. Toona polnud õpetajatel vahendeid elementaarsetegi praktiliste katsete tegemiseks. Vihik ja pastakas olid peaaegu ainsad relvad, millega nad õpilasi loodusteadusi vallutama viisid.
Teooriast pole muidugi pääsu, kuid katsed on loodusseaduste mõistmiseks siiski parim viis. Kui poistel ja tüdrukutel võimaldatakse asju oma käega proovida, on rohkem lootust, et neis areneb soov tulevikus ise maailma millegi erakordsega üllatada. Antagu banaalne sõnavalik mulle andeks, aga võtmeküsimus näib olevat see, kui seksikaks õnnestub teadus noorte silmis teha.
Ma ei tea, kas reaalained oleksid mind omal ajal rohkem ahvatlenud, kui kool võimaldanuks kirjalike ülesannete lahendamise kõrval keemiatunnis aineid kokku segada või füüsikatunnis pauku teha. Tean vaid, et see huvi, mis minus oli, kustus teiste, aktiivsemat tegevust nõudnute kõrval. Seda suurema imetlusega vaatan noori teadlasi, kes on jõudnud imepäraste loodusteaduslike saavutusteni, ehkki tõenäoliselt soosis ka nende kool humanitaarainete poole kaldumist.
Võib-olla liiga aeglaselt, kuid asjad näikse siiski liikuvat õiges suunas. Läinud nädalal avalikustas presidendi kantselei need, kellele riigipea annab tänavu riiklikud teenetemärgid. Sadakonna tunnustatu seas oli ka Tartu ülikooli füüsikainstituudi kosmose- ja militaartehnoloogia töörühma juht Mart Noorma, 38-aastane mees, kelle eestvõttel tudengid valmistuvad tänavu kosmosesse saatma Eesti esimest satelliiti EstCube-1. Õnnestumise korral võib see olla esimene tähtis samm teel kiirete planeetidevaheliste reiside poole. Kui niisugune ambitsioon ei vääri ühiskondlikku esiletõstmist, siis mis väärib?
Eestis etendusi andev teadusbuss, teaduskeskus Ahhaa ning ETV saated «Rakett 69» ja «Püramiidi tipus» aitavad samuti muuta teadust noortele arusaadavaks ja paeluvaks. Mida rohkem õpilasi neist osa saab, seda suurem on tõenäosus, et ühel päeval polegi teadmistepõhise majanduse jutt tühipaljas sõnamulin.