Kommentaar: Ideaalset lahendust ei ole

Andres Rõigas
, geograaf, Halliste vallavanem
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andres Rõigas
Andres Rõigas Foto: Elmo Riig

Kuulen iga päev juttu, et tehke aga maal vabatahtlikke tuletõrjekomandosid. Minul kui põlisel maainimesel tekib alati küsimus: miks linnades ei propageerita vabatahtlikke tuletõrjekomandosid? Muidugi on elukutselised päästjad keskustes tähtsad, aga palju saaks ka suurtes linnades vabatahtlikkusega ära teha — inimesi on seal ju tunduvalt rohkem!

Maal on vabatahtlikkust niigi palju. Külaseltsid näiteks haaravad suuremat protsenti rahvast kui linnas üleüldse võimalik oleks.

Kusagilt jookseb piir. Võtsin mõttes läbi ohvritega tuleõnnetused. Mõnel juhul poleks vist päästnud ka see, kui tuletõrjedepoo oleks olnud kohe kõrvalmajas. Sõitsin just mööda majast, kus üks inimene on surnud vingumürgitusse. Suitsu nähti seal alles tükk aega hiljem ja maja ise on täiesti terve.

Ei saaks öelda, et Hallistest tuletõrjekomando väga kaugele jääks, Abja on ju suhteliselt lähedal. Paljud inimohvritega õnnetused on põhjustanud üksi elav kõva alkoholilembusega sell, kes jääb magama, suitsev koni käes. Muuseas, sageli on nad elanud suhteliselt hästi ligipääsetavates kohtades.

Teavitustöö on väga tähtis, suitsuandur võib palju päästa. Tõsi, mitte alati.

Teada on juhtum, kus põles sisse suhkruhaige inimene, kes oli koomas. Alkoholism annab aga õnnetusjuhtumite statistikas tõesti tugevasti tunda.

Iga joodiku kõrvale ei saa vahti panna. Samuti ei saa neid tuua elama kuhugi suure maantee äärde, et kui tuli lahti läheb, jõuaks kiiremini kohale.

Ega siin ideaalset lahendust olegi. Teavitustöö muidugi on, aga sellest on rohkem kasu noorele pereemale, priskele perele või isegi üksikule vanamehele, mitte viinamehele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles