Tasase pinnavormi tõttu leidub Eestis vähe linnu, kus saab kõrgete hoonete otsa ronimata heita pilku kaugusesse, vaadata, kuidas kilomeetreid eemal metsane silmapiir sinetab või millist helki naaberkihelkonna kiriku torn päikesepaistes ümbruskonnale heidab.
Viljandi on üks neid kohti, pakkudes lossimägedes jalutajatele hingematvalt ilusat vaadet järvele ning linnast ida- ja kagukaarde jäävatele aladele. Maastik on vaheldusrikas ka linna sees, olgu siis tegu Valuoja või Uueveski oru või mõne ajaloolise kalmistuga.
Seda hinnates pean õigeks, et lossimägedes puid harvendatakse ning vaateid avatakse. Linn on nii või teisiti valdavalt inimese käe ja silma järgi sätitud ning pole põhjust, miks peaks parkides laskma võsal lokata.
Ühest ei saa ma siiski aru. Nimelt pidavat praegu käimasolevate raietööde käigus tehtama vaatekoridorid nii, et Männimäe hakkab lossimägedesse Kaevumäele kätte paistma. Milleks!? Mida vaatamisväärset on ühes nõukaaegses paneelelamute rajoonis? Pigem tuleks teha kõik selle nimel, et need kaks vastandlikku keskkonda teineteisest lahus hoida.