Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Valentine Alvre: Alaline hirm sunnib juute tegudele

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Valentine Alvre | FOTO: PEETER KÜMMEL/SAKALA

IISRAELI RIIGI 56. aastapäeval, 2004. aasta 14. mail kirjutasin «Sakalasse» arvamusloo, milles rõhutasin, et ajaloo tundmine aitab meil seda riiki paremini mõista. Loodan, et neil, kes toona leidsid aega selle kirjutise läbi lugeda, on kergem orienteeruda äsja Gaza sektoris aset leidnud dramaatilistes sündmustes.


Meenutuseks rõhutan, et juudi rahvas on olnud oma ajaloolise kodumaaga seotud üle 3700 aasta. Iisraelil on olnud hulk anastajaid, kuid ikka on ta suutnud uuesti jalule tõusta.



Roomlased leidsid hea mooduse, kuidas takistada juutidel oma riiki taastada. Nad nimetasid Juudamaa ümber Palestiinaks. Läinud sajandi keskel, 1947. aasta aprillis jaotati Palestiina kaheks iseseisvaks, juudi ja araabia riigiks.



14. mail 1948 kuulutati välja iseseisev Iisraeli riik ning valiti selle ajutine valitsus. Juba järgmisel päeval (!) ründas noort riiki Araabia Riikide Liit. Järgnenud vabadussõja tulemusena kasvatas Iisrael oma territooriumi.



VIIMASEL AJAL on püütud Iisraeli põhjendamatult kujutada agressiivse riigina ning unustatud, et ta on pidanud algusest peale oma eksistentsi eest võitlema. Põhjus peitub mitme araabia maa põhimõttes «Ei läbirääkimistele!», «Ei Iisraeli tunnustamisele!», «Ei rahule!».



Ehkki Iisrael oli võetud ÜRO liikmeks, ei mõistnud see ülemaailmne ühendus hukka araablaste 1952—1956 aastani kestnud sõjategevust, küll aga sai Iisrael iga vastuaktsiooni eest hoiatavaid noote. Sama stiil on kahjuks valdav ka nüüd.



1964. aastal asutati Egiptuse, Süüria ja Iraagi initsiatiivil Iisraeli vastu võitlemiseks Palestiina Vabadusorganisatsioon ning mõni aasta hiljem otsustasid araablased ühiste jõududega Iisraeli hävitada. Ometi see riik püsib.



EESTI AJALUGU on täis sündmusi, mis teevad juudiriigi mõistmise hõlpsaks. Ka meie oleme olnud sajandeid võõrvõimu ikkes, kuid peame ikkagi seda väikest maatükki siin Läänemere kaldal vaieldamatult enda omaks. Mõelgem, mis tunne meil oleks, kui keegi teataks, et eestlased tuleks koos oma riigiga siit lihtsalt minema pühkida!



Paljude eestimaalaste arvates ei puutu Lähis-Ida probleemid kuidagi meisse. Aga peaksid puutuma, sest aeg on näidanud, et sealsest maanurgast võivad alguse saada üleilmsed protsessid.



Need vanemad inimesed, kes on ise pommitamiste õudusi läbi elanud, suudavad ette kujutada, mida tähendab pidevas hirmus elamine. Küllap mõistavad nad ka Iisraeli elanikkonda, kes hoolimata rünnakutest on oma töökuse ja tarkusega muutnud tühjad kõrbealad õitsvaks ja viljakandvaks maaks.



JUBA KAHEKSA aastat tagasi hakkas araablaste äärmusrühmitus Hamas Iisraeli elanike pihta rakette tulistama. Väikelinn Sderot, mis asub ühe kilomeetri kaugusel Gazast, on elanud kogu aeg sõjaseisukorras, mida iseloomustavad sagedased varjenditesse suunavad sireenid. Just need varjendid on ära hoidnud suured inimkaotused. Kahjuks ei tunne maailm kaasa isegi mitte seal elavatele lastele.



Ei taltsutanud Hamasi ka Iisraeli samm kolm aastat tagasi, mil ta küüditas 9000 juuti nende kaunitest Gaza kodudest ja jättis selle tagajärjel ka paljud araablased tööta. Lisaks viis Iisrael välja oma sõjaväe, sest polnud enam oma rahvast, keda kaitsta.



See oli minu arvates tollaselt peaministrilt Ariel Sharonilt väga vale otsus, sest Hamas vastas sellele väljatulistatavate rakettide arvu suurendamise, mitte vähendamisega.



Hamasi põhimõte on lihtne: Palestiina ja Iisraeli vahel ei tohi mingit rahuprotsessi olla, sest ta ei tunnista Iisraeli.



KUUS KUUD tagasi saavutati Egiptuse ja teiste riikide kaasabil siiski vaherahu. Hamas ei pidanud sellest kinni ja kasutas võimalust soetada endale peamiselt Iraani abiga veel rohkem relvi. Kui organisatsiooni juhtidele tundus relvastus küllalt suureks paisutatud olevat, teatasid nad, et ei vajagi mingisugust vaherahu.



On igati mõistetav, et Iisrael ei saanud seesugust käitumist vaikides ja kannatades pealt vaadata ning pidi enda kaitsmise huvides ette võtma ulatusliku vastuaktsiooni.



Kaheksa aasta jooksul oli saadud rohkem kui 8000 raketirünnaku osaliseks ning kannatatud välja ka araablastest terroristide põhjustatud inimelude kaotused ja materiaalne kahju. Näiteks rammis araablasest traktorist läinud aasta juulis Jeruusalemmas aeglaselt liikuvaid busse, mille tagajärjel hukkus kolm inimest ja kümned said vigastada.



Pärast mitut analoogset juhtumit tugevdati Jeruusalemmas turvameetmeid. Samuti muudeti põhjalikumaks araablastest tööletahtjate taustauuringud. Teist teed lihtsalt pole.



Palestiinat pole keegi Iisraeli politseinike, õpetajate, õpilaste ja teiste tsiviilelanike tapmise pärast hukka mõistnud. Näiteks tapsid terroristid neli kuud tagasi kaheksa vaimuliku kooli õpilast, kuid maailma meedia ei pidanud seda kajastamise vääriliseks. See, kui juudid saavad surma, on ju tavaline asi!



Küll aga nähakse uudisväärtust juhtumites, kus juut tapab araablase. Ometi pole vasturünnakud Iisraelile eesmärk omaette, talle on tähtis lõpetada rünnakud oma elanike vastu.



EESTI meediaväljaanded hangivad oma välisuudiste info rahvusvahelistest agentuuridest, mille jäme ots on araablaste käes. Seega pole imestada, et edastav info Lähis-Ida olukorra kohta on erapoolik ja kallutatud.



Ka Eesti välisministeerium on Iisraeli enese kaitsmise eest hukka mõistnud ja kutsub vaenupooli üles vaherahule. Kas vaherahu on võimalik organisatsiooniga, mille põhieesmärk on naabri täielik hävitamine?



Harva pannakse tähele, et Hamas kasutab teadlikult lapsi inimkilbina, tulistades rakette ka koolimaja õuest. Nii on lihtne Iisraeli vasturünnakutes hukkunute kaudu ülemaailmset kaastunnet äratada. Selles valguses on ka ohvrite hulka üsna kerge üle paisutada.



Olen veendunud, et kui Hamas lõpetaks Iisraeli tsiviilobjektide tulistamise ja muud terroriaktid, oleks rahu saavutamine reaalne.



ÄSJA ROHKELT kõneainet pakkunud Iisraeli operatsiooni eesmärk oli Hamasi võitlusvõime halvamine. See, et võitluse käigus on hukkunud ka rahumeelseid palestiinlasi, on mõistagi kahetsusväärne, kuid olen kindel, et juudid pole selle üle õnnelikud. Pigem tegi Iisrael kõik selleks, et ohvrite arv oleks võmalikult väike. Näiteks jaotati hommikuti mitmel pool lendlehti, millel teatati, et õhtul asutakse seda kohta ründama, ning paluti kõigil selleks ajaks ohutusse kohta minna. Tehtud on ka arvukalt hoiatavaid telefonikõnesid.



Mul on siiralt kahju, et vaatamata Euroopa Liidu vaatlejate kohalolekule Egiptuse ja Gaza piiril, on osutunud võimalikuks relvade smugeldamine Gazasse. Teada on seegi, et euroliidu abirahaga on trükitud vaenu ja viha õhutavaid raamatuid.



PIIBEL ÕPETAB, et igal inimesel tuleb teha omad valikud ning igale teole järgnevad paratamatult tagajärjed. Õnnistatud on see, kes õnnistab Iisraeli.


Verise konflikti kiirele lahendamisele aitaks kaasa kogu maailma ühisrinne terrorismi ja terroristide vastu.

Tagasi üles