Suurtel linnadel on lihtne. Enamasti leidub neis kümneid objekte, mida rahakad turistid nii lähedalt kui kaugelt vaatama voorivad. Väikelinnadel ja küladel on keerulisem: neil tuleb tähelepanu köitmiseks mõelda välja midagi erilist.
Repliik: Veidrus veab
19. jaanuar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Näiteks sõidavad turistid hordide kaupa Baierimaale Wiesi kirikusse, et kaeda üht kulunud Kristuse kuju, mille silmist olevat 1738. aastal nähtud pisaraid voolamas. Ehkki vaatamist väärib ka pühakoja rikkalik kõrgrokokoo stiilis sisekujundus, otsivad massid sellest muidu nii vaiksest paigast ikkagi legendi väge.
Kesisema ajaloopärandiga linnakesed on pahatihti sunnitud välja mõtlema midagi sootuks veidrat. Nõnda rajataksegi tavatu kujuga maju või korraldatakse jaburaid võistlusi, nagu porises kraavis snorgeldamine.
Nädala algul vaatasin, kuidas Viljandis jõulukaunistusi maha võetakse, ning mul tekkis küsimus: huvitav millist tähelepanu püüaks üks Eesti väikelinn, näiteks Mõisaküla, kui otsustaks hoida oma tänavad ja keskväljaku aasta ringi säravais jõuluehteis. Kas see võiks ligi meelitada uudishimulikke, kes kohalikku poodi mõne tänuväärse euro jätaksid?
Nali naljaks. Oma näo otsimisest pole kiduma kippuvatel keskustel mingil juhul pääsu.