Minister õhutab pealinnakeskest mõttemalli prügikasti heitma

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Läinud nädalal esitletud maaelu arengu aruande järgi sõltub Eesti maaelu tugevalt väikelinnade arengust.
Läinud nädalal esitletud maaelu arengu aruande järgi sõltub Eesti maaelu tugevalt väikelinnade arengust. Foto: Elmo Riig / Sakala

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder peab tähtsaks, et riik hakkaks senisest enam tähelepanu pöörama maakonnakeskustele ning toetaks sellega kaudselt kohalikku ettevõtlust. Ühe sammuna näeb ta seda, et riigiasutused kolitaks Tallinnast väikestesse linnadesse.

Eelmisel nädalal esitleti riigikogus esimest maaelu arengu aruannet. Helir-Valdor Seeder, miks see dokument oluline on?

Nii nagu iga inimene peaks aeg-ajalt käima arsti juures tervist kontrollimas, nõnda on tähtis reeglipäraselt analüüsida seda, mis juhtub ühiskonnas. Aruanne aitab mõõta, mis maal toimub, millised muutused seal on aset leidnud. Selle põhjal saab teha targemaid otsuseid ja vältida soovimatuid protsesse.

Miks me vaatleme maaelu omaette? Sama hästi võiks teha linnaelu arengu aruandeid.

Teoreetiliselt ei peaks tõepoolest käsitlema linna- ja maaelu eraldi. Ideaalis võiks olla üks aruanne, milles mõlemale on pööratud piisavalt tähelepanu. Aga et sellist dokumenti pole seni koostatud, tuleb rahul olla, et oleme teinud esimese sammu vähemasti maaelu asjus.

Ehk on põhjus hoopis selles, et maal on probleemid põhimõttelisemad ja eksistentsiaalsemad kui linnas.

Sellega ma ei nõustu. Mõlemal pool on oma hädad ja ma ei ütleks, et maal on elu keerulisem.

Eesti maapiirkondade suurimad muutused on tingitud sellest, et inimesed hakkasid juba 1950. aastatel linnadesse siirduma. Aga seda ei pea võtma eksistentsiaalse küsimusena, sest rahvas on liikunud aastatuhandeid: lõunast põhja, siis põhjast lõunasse ja seejärel mõnes teises suunas.

Olen kindel, et tuleb aeg, mil pöördutakse linnast maale tagasi. Ehkki see on kaugem tulevik, pole meil põhjust karta, et maaelu vahepeal täiesti välja sureb.

Mida tähtsat värskest aruandest silma paistab?

Midagi ootamatut maaülikooli teadlased ei avastanud, küll aga andsid objektiivse kinnituse mitmele asjale, mida olime varem tajunud emotsionaalselt.

Näiteks selgus, et meil pole mõistlik käsitleda väikelinnu eraldi nende tagamaadest. Inimeste mobiilsus on kasvanud ja tänapäeval tahetaksegi tegutseda ühtaegu nii linnas kui maal. Elada eelistatakse maal või linna lähedal, tööl käia ja teenuseid tarbida linnas. Mõnikord ollakse selleks sunnitud.

Niisiis on linn ja seda ümbritsev hajaasustusega piirkond omavahel tihedalt seotud. Need moodustavad terviku ja seda peaks jälgima ka haldusjaotus.

Ühe märksõnana tõusid oodatult esile töökohad. Mida saab teha riik, et kindlustada maal ettevõtlust?

Kindlasti ei pea ma õigeks seda, et riik hakkaks mingite spetsiaalsete programmide kaudu korraldama inimeste massilist ümberasumist. Meie lähiajaloos on üks selline etapp olnud ja sellel olid halvad tagajärjed.

Millist etappi te silmas peate?

1950., 1960. ja 1970. aastatel likvideeriti Eestis hajaasustus ning inimesed koondati majandite keskasulatesse. See võis anda lühiajalise majandusliku efekti, aga pikapeale osutus suureks õnnetuseks. Toona loodud tõmbekeskustest on nüüd saanud hoopis tõukekeskused. Need, kes pandi maal elama korterelamutesse, ei olnud elulaadilt enam maainimesed, ent ei saanud osa ka linnaelu eelistest.

Kaudselt on riigil siiski võimalik mõjutada majanduse protsesse regionaalpoliitilise tegevusega.

Mulle tundub, et Eestis polegi regionaalpoliitikat.

On ikka, aga see ei ole piisavalt tugev. Üks universaalne vahend, mis end alati õigustab, on taristu arendamine. Ükskõik kui palju inimesi ühes maakohas elab või kui suur arv ettevõtteid seal tegutseb, korralikku teed on sinna igal juhul vaja. Sama lugu on elektri ja internetiga.

Taristu arendamine ei anna kohe rahas mõõdetavat tulemust, kuid see ei tähenda, nagu ei peaks sellega tegelema. Korralik infrastruktuur on ettevõtete arengu esimene eeldus ja sellesse investeerides riik ei eksi.

Tean põllumajandusettevõtjaid, kes on kuivati või farmi asukoha valinud just nimelt selle järgi, kui kindel on ühes või teises paigas elektriühendus ja kui kiiresti on Eesti Energia võimeline seal katkestusi likvideerima. Paigas, kus peab aeg-ajalt elektrita toime tulema terve nädala, on raske ettevõtlust arendada.

Loomulikult tuleb kõike teha mõistlikkuse piires. Pole mõtet rajada Viljandi ja Saarepeedi vahele kiirteed, küll aga võiks taristuga tegelda rohkem kui seni.

Omaette teema on maksumaksja rahaga loodud töökohad. Praegu asub enamik riigivõimuasutusi kahes suuremas linnas, eeskätt Tallinnas. See pole õiglane ja põhjendatud, neid tuleks hajutada.

Ma ei arva, et peaksime kolima väikelinnadesse ministeeriumid, aga mõõduka suurusega iseseisvaid asutusi, nagu ameteid ja inspektsioone, oleks küll mõistlik sinna viia.

Tooge mõni näide.

Põllumajandusministeerium kolis maamajanduse infokeskuse Jänedale. Mereinstituut on Pärnus. Maavalitsuste raamatupidamine toodi Viljandisse. Miks ei võiks siin olla ka rahvakultuuri arenduse keskus: keskkond on selleks suurepärane? Miks peab see tingimata Tallinnas olema?

Samuti võib küsida, miks asuvad Tallinnas, Tartus ja Pärnus äriregistri töötajad. Miks ei võiks nad olla Haapsalus, Võrus ja Rakveres? Registriga suheldakse enamasti elektrooniliselt, seepärast pole ühtki kaalukat põhjust, miks see asutus peab just pealinnas paiknema. Seesama kehtib mitme teise registri kohta, kus kodanikud ei käi kuigi sageli kohapeal asju ajamas.

Ja kui kellelgi on tarvis kohale minna, siis Tallinnast Rakverre on täpselt sama pikk maa kui Rakverest Tallinna.

Just! Sellepärast ma väidangi, et suhteliselt iseseisvad riigiasutused võiksid paikneda mujal.

30—40 lisatöökohta on Tallinnas tühised, aga maakonnakeskuses väga tähtsad. Ühtlasi võib arvestada, et spetsialistidega tulevad kaasa perekonnad. Tekkiv lumepalliefekt toidab kohalikku ettevõtlust ning aitab lasteaedadel ja koolidel elujõulisena püsida.

Selles saab avalik võim targalt talitades abiks ja eeskujuks olla. Mida kauem me viivitame, seda nõrgemaks maakonnakeskused jäävad. Riigi asi on anda signaal, et piirkonnad on olulised ning neid pole maha jäetud. Seda on ka ettevõtjatel emotsionaalselt tähtis teada.

Vastuargument on lihtne: hajutamine muudab riigi ülalpidamise kallimaks.

Miks? Maakonnakeskuses pole kallim töökohta pidada kui Tallinnas.

Rohkem tuleb hakata sõitma.

Mina seda ei usu. Praegu sõidame mujalt Tallinna, siis hakatakse sõitma vastupidises suunas.

Pealegi tuleb silmas pidada, et maakonnakeskustesse on jäänud rohkesti vaba büroopinda, kuhu saab asutused paigutada suhteliselt odavalt. Selleks ei ole vaja ehitada uusi maju, mida praegu Tallinnas suure hooga kavandatakse.

Raske on uskuda, et teie mõttele leidub otsustajate seas palju toetajaid: suurem osa on ju tallinlased, kes ei oska mõelda regionaalpoliitilises võtmes.

Jah, see on tõesti kõige suurem mure, mis tuleb murda. Eks vastaseid ole ka asutuste töötajate seas, sest enamik ei kavatse oma elukorraldust muuta ega kuhugi kolida. Teisisõnu peaksid nad hakkama Tallinnas uut tööd otsima ja sel ei taheta lasta juhtuda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles