PLAADIVAHT: Raske elektro

Gert Kiiler
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gert Kiiler
Gert Kiiler Foto: Elmo Riig / Sakala

Esimene pikem kokkupuude Shirubi Ikazuchi nimelise Eesti elektrobändiga oli mul 2010. aasta sügisel, kui ta oli Briti popduo Hurts esimese Eesti kontserdi soojendaja.

Ehkki lood olid põnevad, vajutas etteastele pitseri selle pikkus: et enamik vaatajaid ootas kannatamatult peaesinejat, tundus 45 minutit palju mis palju. Tuhandete kannatamatus kandus paratamatult üle ka mulle, kuigi sisimas tundsin, et see on hea bänd, mille plaati ma tulevikus kindlasti tahan.

Nüüd on see plaat olemas, füüsilisel kujul piiratud tiraažis müügil ja piiramatult allalaadimiseks internetis, kuid mõnes mõttes on mu tunded samad. Kümne looga demo «Warsoul» tundub liiga pikk ja raske, et korraga kuulata. Eraldi võetuna on kõik lood köitvad — üks vähem, teine rohkem —, aga järjest...

Mida edasi, seda monotoonsemaks asi läheb. Tekib rahutus ja järg kaob käest. Iseenesest on see kentsakas. Pillid, meloodiad, saund, suhtumine — kõik on ju õige.

Siin on kaheksakümnendate alguse tumedat futuhõngu (mitte segi ajada tollase happy-futu’ga), mis kõlab ometi tänapäevaselt, meenutades kas või sellist bändi nagu Naked and Famous. Kui mõnda lugu esile tõsta, siis kõige hitilikumad on mõistagi mulluse «Eesti laulu» eelvoorus võistelnud «St Cabah» ja selle lähisugulane «Fantom City».

Ah jaa! Neile, kes veel ei tea, olgu öeldud, et õieti polegi Shirubi Ikazuchi päris bänd, vaid hoopis plaadipoes müüjana töötava Silvi Pildi sooloprojekt.

Et Pilt ei nimeta «Warsouli» debüütplaadiks, vaid demoks, jääb üle ainult oodata, mida pakub millalgi ilmuv päris debüütplaat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles