Naljamehed ja naljakad mehed

Rannar Raba Foto: Elmo Riig / Sakala

INIMESTE HUUMORISOON on üsna erinev. Nali, mis sunnib üht naerukrampides vähkrema, ei pruugi teises muietki esile kutsuda.

Minule tundub naljakas see, kui keegi naljast aru ei saa. Eriti koomilised on need juhud, kus keegi püüab ehedast huumorist tõsimeeli poliitilist probleemi idandada.

Viimasest ajast pakub parima näite ETV palju kiidetud ja kirutud saade «Tujurikkuja». Nagu varasematelgi kordadel, kätkesid selle must huumor, reljeefne kõnepruuk ja meisterlikud paroodiad tähelepanuväärseid alltekste.

Hakata üheselt määratlema, mida naljamehed õieti öelda tahtsid, on umbes sama tark kui analüüsida, kas kruubipuder on parem kui kilekott. Hea naljasaade võiks anda igaühele võimaluse naerda selle üle, mis talle parasjagu tähtis tundub. «Tujurikkuja» on minu meelest sellega hästi hakkama saanud.

Mulle meeldib tujurikkujalik ja kreisiraadiolik vindi üle keeramine ennekõike sellepärast, et võimaldab vaadata igapäevaseid hädasid vahemaa tagant. Mida jaburamalt mõnd argist probleemi käsitleda, seda tühisem see tundub. Kokkuvõttes on sellest kasu kõigile, sest mõttetut hala ja tühja tülinorimist jääb vähemaks.

Ometi leidub alati neidki, kes näevad naljas nimelt tülinorimist. Nõnda ruttas Isamaa ja Res Publica Liidu ridadesse kuuluv riigikogulane Peeter Laurson kultuuriminister Rein Langilt aru pärima, miks riigitelevisioon hõimurahvaste vahel vaenu õhutab. Mõistagi kehutas teda takka «Tujurikkujale» punkti pannud Hiid-Haloneni ja Hiid-Ansipi verine võitlusstseen.

Usun, et saate meeskond on talle selle eest tuhandest tänulik, sest vaevalt võib üks huumoriprogramm loota veel suuremat tunnustust kui niisugune tõsimeelne tähelepanu.

Küllap on igal naljategijal väike salasoov, et tema vaimukused kutsuksid esile järgmisi, vähemalt sama häid nalju. Ja mis võiks olla halenaljakam kui kõrgelt haritud rahvaasemik, kes pälvib esimest (ja võib-olla viimast) korda üleriigilist tähelepanu sellega, et ei saanud naljast aru?