LUGEMATU ARV kirjandusklassikuid ja filmiloojaid on oma teosed üles ehitanud ootamatu situatsiooni võlule — sellele, kuidas inimesed siplevad üllatuslikes dilemmades ja on sunnitud esitama endale küsimusi, mida pole rutiini keskel märganud.
Diivani all, kuid siiski olemas
10. jaanuar 2012, 17:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel nädalal leidsin minagi end ajakirjanikuna tõsise siseheitluse keskelt. Seisin põhimõttelise valiku ees: kas jätkata alustatud teed või tõsta sõrmed klaviatuurilt ja jätta uudis kirjutamata?
Tunnistan, et olin päris jännis. Ehkki olen alati kuulunud nende sekka, kelle meelest peitub läbipaistvuses ühiskonna tugevus, hakkasin targu kalduma vaikimise poole.
Olles esmaspäeva hommikul asunud kirjutama, kuidasViljandimaa teismeliste koolipoiste seas on pealinna eakaaslaste eeskujul levinud tulemasinagaasi nuusutamine, elas minus selge veendumus, et see teemapüstitus on vältimatu.
Mida edasi tööpäev arenes, seda kõhklevamaks ma paraku muutusin. Nimelt vihjas mitu inimest, et toksikomaanialaine hakkas eriti hoogsalt väljapoole Tallinna levima pärast seda, kui teemat oli põgusalt puudutanud TV3 uudistesaade ning seda omakorda tsiteerinud noorte seas populaarne uudisteportaal Delfi. Hoiatusena mõeldud lood olid seega toiminud pahe reklaamina.
Teisisõnu pidin kaaluma, kas ka minu ajakirjanikutegevus ei meenuta tuntud valmi, milles kodustatud karu põrutab peremehe otsaesiselt kärbest tappes pahaaimamatult ööbikute riiki leivaisa enda. Kumb on olulisem: kas juhtida toimuvale võimalikult paljude lapsevanemate ja pedagoogide tähelepanu ning ärgitada neid kas või igaks juhuks poisse ja tüdrukuid kontrollima või peljata õli tulle valamist ja loota, et kurvaks tegev moeröögatus vaibub iseenesest?
Samasuguse küsimuse ees on meedia avalikele hoonetele tehtavate pommiähvarduste puhul. Seni on enamasti kehtinud kirjutamata kokkulepe lasta need tele- ja raadioeetrisse ning leheveergudele alles siis, kui süüdlane on käes ja saanud teenitud karistuse.
Sääraste tegude sooritajad taotlevad oma arulageduses ilmselgelt ennekõike laia kõlapinda ning seepärast pole meedial arukas nende teenistusse asuda. Teisalt: mis mõte on ajakirjanikel pead liiva alla peita, kui kümned või sajad linlased samal ajal niikuinii piirdelindi taga tunglevad ja sealtsamast nutitelefoniga tehtud fotosid Facebooki riputavad? Pealegi võib mõnikord just avalik kajastus aidata pahategijat kiiresti tabada. Taas kahe otsaga asi.
Mis puutub välgumihkligaasi loosse, siis otsustasin pärast kaalumist sellega ometi lõpuni minna. Otsustavaks sai veendumus, et uudishimulike mürsikute seas levivad teadmised kõikvõimalike keelatud tegevuste kohta valgusaastate võrra kiiremini, kui argimuredest vaevatud täiskasvanud aimata oskavad.
Pealegi polnud põhjust uskuda, et gaasisõbrad räägivad oma kogemusi levitades selle tegevuse ohtudest. Võis arvata, et enamikul juhtudel oli tegu pigem põgusa uudishimu kui tõsise sõltuvusega ja liikvel paistis olevat peamiselt oh-kui-äge tüüpi oskusteave.
Jah, noored olid küll kursis, et see ajaviide pole tervislik, kuid ei lasknud end halbadest tagajärgedest ülearu häirida. «S...a maitse jääb suhu,» oli ainus negatiivne hinnang, mille kaks minuga Ramsil trehvanud poissi pärast pikka pinnimist andsid.
Selleks ajaks olid Jämejala meedikud ühel gaasi nuusutamisest alustanud noorel toksikomaanil tuvastanud mälu- ja tunnetusvõime kahjustuse, kuid miski ei kinnitanud, et seda laiemalt teataks — saati siis hoiatava näitena käsitletaks.
Olgugi et mõni õpetaja oli maavalitsuse terviseedendajate kaudu otsinud lektorit, kes räägiks lastele toksiliste sõltuvusainete ja uimastite mõjust, võis pärast mitme inimese usutlemist aduda pigem koolides valitsevat teadmatust, võib-olla isegi ükskõiksust.
Nii nagu tolmurulli ei saa muuta olematuks diivani alla pühkides, pole laste ja noorte probleeme võimalik hajutada neile julgelt otsa vaatamata. Me võime mõnda aega häirimatult sohval lösutada, kuid pruugib kellelgi ust paotada, kui tuuleiil keerutab hallid tuustid uuesti keskpõrandale ja toob väljast uusi juurde.